• Raamatukogu reedel, 26. jaanuaril SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Toomas Reinpõld  Vooremaa(2010), 6. aprill, nr. 38, lk. 6.

Omapärane on praeguse populaarse ETV saatejuhi Maire Aunaste jõudmine ajakirjandusse, sest ajakirjanikuks asus ta õppima pärast pooleteise aasta pikkust töötamist Tseljabinski traktoritehases, kus tema ülesandeks oli mootorikepsudele aukude puurimine.

Ajakirjandustudengiks pürgides küsis Marju Lauristin Maire Aunastelt talle omase karmusega: “Miks te arvate, et sobite just ajakirjanikuks?”

“Ega ma ei tea, kas ma sobin ajakirjanikuks. Aga ma tean seda, et ajakirjaniktöö on kõige lähedasem amet näitlemisele,” põhjendas tänane saatejuht oma kunagist erialavalikut.

Eelmise neljapäeva õhtul oli Põltsamaa raamatukogus kohaliku rahvaga kohtuma tulnud mitmete populaarsete telesaadete juht Maire Aunaste, kes rääkis nii oma teletööst kui ka sellest, mis teda vahepealse Ameerikas elamise ja televisioonist eemal viibimise juures köitis ning mis häiris.

Suurlinna tuled võlusid

Küsimustevoorus tegi n-ö otsa lahti kunagine matemaatikaõpetaja Tõnu Tuvike, keda huvitaski esmalt küsimus, mis Maire Aunastele Ameerikast meelde jäi, mis talle seal meeldis ning mis mitte. “Mulle ei meenu nii äkki ühtki asja, mis mulle seal ei meeldinud,” lausus Maire Aunaste. “Praegu ma Ameerikasse minna ei tohi, sissesõidukeeld kehtib veel neli aastat, üks kuu, seitse päeva; kaks tundi ja viisteist minutit,” teatas populaarne saatejuht. “Kui see keeld lõpeks täna, poleks ma mitte siin, vaid Tallinna lennujaamas,” tunnistas ta, lisades, et käiks Ameerikas võimalusel korraks igal suvel. Aunaste ütles, et teda on lapsest saadikvõlunud suurlinna tuled. Ta mäletab, millise andumusega ta lapsena suviti talvepealinnast kaheksa kilomeetri kaugusel elava vanaema juures koos õega õhtuti Otepää tulede poole vaatas. Siis mõtles ta, et küll need inimesed on õnnelikud, kes saavad elada linnas. Nii kujutas ta juba ette, kuidas võiks välja näha Otepääst veidi enam kui neljakümne kilomeetri kaugusel asuva Tartu tulede kuma.

Kuus päeva nädalas tööl 

“Kujutlesin, kui õnnelikud võivad olla inimesed, kes elavad Tartus,” elustas ta lapsepõlvemälestusi. Kui Maire Aunaste jõudis juba Tartu Ülikooli, ei mõelnud ta sekunditki sellele, et võiks Tartusse elama jääda, ainukese elamisväärse linnana Eestis tundus talle Tallinn. Lõpuks Tallinnasse jõudnuna mõtles Maire Aunaste juba sellele, et kui õnnelikud võiksid olla inimesed, kes elavad kusagil maailma metropolides. “Mulle tundus alati, et elu läheb minust mööda. Tõeline elu on kusagil seal, kus autod edasi-tagasi vuhisevad ja raha liigub,” jutustas ta oma varasematest unistustest.

Kui Maire Aunaste lõpuks oma suure unistuse teostumiseni jõudis ning 1999. aasta augustis Ameerikasse sõitis, mõtles ta, et küll oleks tore vana aasta õhtul seista milleenniumi vahetusel “maailma keskpunktis” ning olla seal, kust edasi minna pole võimalik - Manhattani saarel NewYorgi südalinnas.

Ameerikasse jõudnuna elas Eesti teletäht kaks kuud kodunt kaasa võetud rahaga, seejärel tuli töökoht otsida. Töökoha leidis ta ühes kondiitritsehhis sama aasta oktoobris. Tööle asumise tingimuseks oli, et Aunastel tuleb töötada kuuel päeval nädalas, neist viiel 11 tundi päevas ja laupäeval 9 tundi. Maire Aunastel oli tööle asumisel tsehhi omanikule vaid üks tingimus. Nimelt soovis ta vana aasta õhtut vabaks saada. Kondiitritsehhis, kus torte valmistati, oli aga, teadagi, just selleks õhtuks kuhjaga tellimusi.

Lõpuks jõudis kauaoodatud aastalõpp kätte. Aasta eelviimasel päeval käis kõikide tsehhi töötajatega kohtumas firma omaniku abikaasa. Tema sõnum oli lihtne ja selge - järgmisel hommikul tuleb kõigil töötajatel kell pool kaheksa kohal olla. Seepeale teatas Aunaste omaniku abikaasale, et küsis juba ammu aasta viimase päeva omanikult vabaks. Peakondiiter lausus, et tema ei tea kokkuleppest midagi ja Maire peab järgmisel hommikul tööle ilmuma nagu kõik teisedki. “Tsehhi omaniku abikaasa oli suurepärase käega kondiiter. Ta valmistas suhkrumassist selliseid tooteid, mida ma polnud elus varem kunagi näinud,” rääkis teletegija Ameerikas kondiitritööl nähtust.

Peakondiiter oli näiteks võimeline valmistama suhkrust tõlla koos seda vedava kuue hobusega, lisaks veel kutsari ja tema kätte peenikesed ohjad. Väljanägemiselt olid sealsed tordid tõelised kunstiteosed, ent maitse poolest lausa halvad.

Palk oli aga Aunastel enne aastavahetustjuba taskus ning aasta viimasel päeval ta tööle enam ei läinud .

Vana aasta õhtul läks Maire Aunaste alguses New Yorgis elava ETV USA korrespondendi Neeme Raua juurde, kella üheksaks aga kavatses siirduda Times Square'le ehk suurele väljakule, kus selles kuulsas metropolis uut aastat vastu võetakse. Ent tegelikult polnud minna kuhugi, kogu väljak oli metallist aedikutega piiratud ja politseinikest ümbritsetud. Kohale oleks tulnud minna mitu tundi varem.

Ameerika hiilgeajad, millest Aunaste osa oleks tahtnud saada, jäid 1930.-1950. aastatesse. Kui ta oleks sündinud näiteks 1910. aastal, siis ta oleks ehk osa saanuks sellest elust, mida ta tegelikult selles suurriigis oleks tahtnud kogeda. “Kui sul pole Ameerikas kodu, peret ega juuri, siis pole sul seal tegelikult midagi,” tunnistas ajakirjanik.

Suurlinnas anonüümsena

“Ma teenisin seal tõepoolest vanainimese hooldamise eest rohkem kui siin televisiooni, raadio ja ajalehtedele kirjutamise tööga kokku,” rääkis Aunaste, kuid tunnistas, et ei tundnud illegaalina elust rõõmu.

Pärast 2001. aasta terrorirünnakut sõitis igas sealses ühistranspordivahendis politseinik. Piisanuks vaid sellest, kui üks neist oleks tulnud Maire Aunaste juurde ja küsinud temalt dokumente. Siis oleks tema Ameerika elu päevapealt lõppenud.

Mõned aastad tagasi oli Ameerika Kongress väga lähedal seaduseelnõu vastuvõtmisele, millega oleks sealsed illegaalid legaliseeritud. Juba uuesti Eestis elades ja teadmata, et sellist otsust vastu ei võetud, läks Maire Aunaste Eesti Ameerika saatkonda ning rääkis, et ta tahaks teha ETVle saatesarja Ameerikas elavatest väliseestlastest. Paraku kehtib Maire Aunaste kohta ikka veel USA-sse sõitmise keeld ja seetõttu tal saadet tegema minna ei lubatud.

“Mulle meeldivad suured linnad, sest seal saab inimene tunda ennast täiesti anonüümsena,” tunnistas ajakirjanik.

Kui kirjutavaid ajakirjanikke meil üldjuhul tänaval ei tunta, siis teleajakirjanike puhul see nii ei ole. Nii jääb igale inimesele, kellele üks või teine saatejuht või teleekraanilt tuntud inimene ei meeldi, võimalus temaga kokku sattudes see ka otse välja öelda. Aunaste sõnul on talle öeldud, et “Reisile sinuga” oleks päris tore, kui seda saadet ei juhiks Maire Aunaste. Samas ei saa teletegija sõnul inimene olla telesaates selline nagu ta on tavaelus. “Kui kõik saatejuhid oleksid saadetjuhtides sellised, nagu nad tavaelus inimestena tegelikult on, siis poleks meelelahutussaateid võimalik teha. Sel juhul jääksid televaatajad minu saadete juures esimese kolme minutiga magama Pole olemas tavaelus igavamat inimest kui mina,” avaldas teletegija.

Küsimusele, kas Aunaste ise oma saateid teleekraanilt vaatab, lausus saatejuht vastuseks, et olude sunnil tuleb tal seda teha. Kasvõijuba õppimise eesmärgil, et tehtud vigu edaspidi vältida. Ta tunnistas, et oma saadete vaatamine on tema jaoks tõeline katsumus ja ta teeb seda vaid täiesti üksinda ning siiski piltlikult öeldes vaid poole silmaga.