• Raamatukogu reedel, 27. aprillil SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Ülle Lätte Vali Uudised(2007), 19. oktoober, nr. 81, lk. 5.

 

Põltsasmaa raamatukogu küünlavalgusõhtul toimus kohtumine kirjanik ja luuletaja Virve Osilaga. Esmakordselt Põltsamaale lugejatega kohtuma tulnud naist oli tervitamas saalitäis publikut.

Pisut enne esinemist raamatukogu puhketoakeses kohvitassi juures tunnistab Ida-Virumaalt Mäetaguselt pärit luuletaja Virve Osila, et kohtub Põltsamaa-kandi inimestega elus esmakordselt. Seda meeldivam on üllatus, kui raamatukogu konverentsisaal publikut nii täis tuleb, et kõiki enam ära mahutadagi ei suuda.

Näitekirjanikuks sunniviisiliselt

Virve Osila on kirjutanud nii näidendeid kui luuletusi. Mõlemad on rahva seas väga populaarseks saanud. Näitekirjandusega tegi Virve algust olude sunnil - esimese näidendi kirjutas ta näiteringi juhataja tungival nõudmisel.

"Ta oli nii kange naine. Ütles, et ei lõpeta seda juttu enne kui ma kirjutan," meenutab Osila ja selgitab, et näidendites elas ta välja reaalse elu. "Näidendite kirjutamisel ma midagi eriti välja ei mõelnud. Kirjutasin otse elust maha, segades kokku mitme kandija sealsete inimese lood. Inimeste ära tundmisega näidendis on aga toredaid lugusid juhtunud. Olin kord ühe naise peale natuke kiivas. Panin ta näidendisse ta oma nimega ja kirjutasin ta oma teksti suhu. Tema ei tundnud end ära. Tuli pärast etendust minu juurde ja ütles: “Mõtle, kui vastik inimene see oli, kuidas ta teisi kogu aja kiusas." Ta ei saanudki aru, et see on tema ise.

Mooste külateater ristis end Virve järgi

Kirjanik ütleb, et pani oma näidendid kokku erinevatest ajajärkudest ja erinevatest karakteritest johtuvalt elumälestustest.. Kuna esimene näidend võeti rahva poolt hästi vastu, jätkas Virve kirjutamist. Nüüd juba vabatahtlikult.

"Olin ikka väga näidendi kirjutamise hoos. Luule jäi pisut tagaplaanile," meenutab Osila. "Eestis vist sellist maakonda polegi, kus mõni külateater poleks minu näidendeid mänginud. Minu näidendit on ka Austraalia eestlased lavastanud." Kõige rohkem mängiti neid Mooste külateatri Virvendus poolt. Mooste külateater oli Virve Osila fänn. Teater sai Virve järgi isegi oma nime. Kuna kirjanik polnud nõus, et külateater Virveks ristitakse, sai teater nimeks Virve kooliaegse hüüdnime Virvendus. Viimase lavastuse kirjutas autor 1990ndate aastate algupoole, minnes seejärel uuesti luulekirjutamisele üle.

Kui näidendid on autoril enamasti elust enesest, siis luuletuste kirjutamisel Virvel kui tundeinimesel konkreetset objekti ei ole.

Vale, aga selle eest väga ilus

Virve Osila elus on olnud väga olulise tähtsusega juhuseid. Üks neist viis luuletaja kokku laulja ja muusiku Urmas Alenderiga. Nimelt avastas Alender luuletaja loomingus oma muusika hinge ja nii said väga paljud Virve luuletused Urmas Alenderilt meloodia. Nii sai oma alguse kunagine platooniline suhe Alenderiga. Urmase hukk tol saatuslikul septembriööl parvlaeval Estonia jättis Virve ellu piinava pitseri. See juhtus just paar päeva enne seda, kui muusik ja luuletaja pärast pikka koostööd esmakordselt kohtunud oleksid.

"Kahjuks läks nii, et selle maa ja taeva vahel siin me temaga (Alenderiga - toim) kokku ei saanud. Muloli küll tema vastu armastus - tema kui muusiku vastu - ja ilmselt tundis tema sama, kui ta minu luuletused leidis. Oleme hiljem Alenderi tütre Jokoga palju sellest rääkinud, kuidas muusik pidas plaani, et ei tule enne minu juurde, kui helikassett valmis saab. Et siis on millegagi tulla. Ka mina ei söndanud Urmas Alenderile kui suurele muusikule kirjutada. Nii me kohtumist edasi lükkasimegi."

Urmase ja Virve vahel väreles kastehein

Virve Osila meenutab, et tema ja Alenderi koostööd võib mõneti isegi kummaliseks nimetada. Virve ei teadnud tema luuletuste viisistamisest midagi, kuni kuulis kord raadiost ühe avaliku suvekontserdi lindistuse katket ja tundis muusiku lauludes ära oma luuletused.

"Kirjutasin Eesti Raadiosse ja siis mulle saadeti sealt see salvestus. Selleloli 6-7 lugu. Kuulasin neid ja mõistsin, et ainuvõimalik on neid luuletusi just nii laulda. Muusik oli mind täielikult mõistnud. Siis tegi meie Põhjaranniku üks ajakirjanikest Urmas Alenderiga pika intervjuu ja muusik nimetas mind seal üheks oma lemmik luuletajaks. Alender leidis minu luuletustest endale omased märksõnad, nagu näiteks kastehein. Ta ütles: "Minulgi on selline tunne, et kui inimene on üksinda hulpimas avamerel, siis peaks olema tal alati üks kastehein, millest kinni võtta." Mul oli luuletus "Kastehein", millele Urmas oli teinud väga palju erinevaid viise. Kui Urmas oli öösel baaris laulmas, oli Joko samal ajal käinud sõbrannadega ja korjanud suure kimbu kasteheinu, et isal ometi kord neid piisavalt oleks. Aga kui see 28. septembri öö kätte jõudis, ei olnud tal kahjuks ühtegi kasteheina võtta ... " Luuletaja vakatab hetkeks.

Austuse, armastuse ja lootusega ...

Pärast ennist nimetatud ajaleheartiklit kirjutas Virve Urmas Alenderile kirja ja sai ka vastuse.

"Ta saatis mulle oma esime sest sooloalbumist ''Vana kloun" tehtud foto, mille alla oli kirjutatud "Austuse, armastuse ja lootusega teie Urmas Alender". Teisel pool oli kiri. Raamisin selle niimoodi ära, et mõlemad pooled paistavad läbi klaasi," jutustab kirjanik. Osila hinge puudutas juhtunu niivõrd, et ta kirjutas Alenderile vastuseks luuletuse. Seejärel palus selle Viljandis parajasti trükis olnud luulekogule lisada ning muuta ka luulekogu pealkirja." Kirjastuses tuldi autorile vastu, luuletus läks kogusse ja raamat sai pealkirjaks "Lootuse luiged". Osila saatis luuletuse ka Urmasele. Muusik sai selle kätte, kuid vastata enam ei jõudnud ...

Ühiskassett jõudis rahvani saatuse tahtel Joko käe läbi

"Luulekogu tuli trükist 30. septembril. Siis oli juba teada, et luiged küll on, kuid lootust enam ei ole .. ," muutub kirjanik mõtlikuks. Estonia hukust oli siis möödunud kaks ööpäeva. Virve Osila ütleb, et tema jaoks on muusik igavesti olemas, sest nad suhtlesid vaid loomingu kaudu.

"Ma tunnen muusikas kogu aeg tema lähedust," sõnab luuletaja. Alenderil oli nende ühisloomingust sündinud kassett "Hingelind" tol saatuslikul ööl laeval kaasas, sest ta oli tulnud just seda tegemast. Õnneks oli Joko kolm päeva enne traagilist reisi isa kassetist omale koopia teinud.

"Ükskord hiljem külastas Joko mind ja ütles, et tal oli plaanis koos isaga "Hingelinnu" kassetti mulle tooma tulla ja et nüüd, mil isa enam pole, tõi ta mulle tema hääle," meenutab luuletaja.

Virve Osila kirjutas Alenderi mälestuseks luuleraamatu "Hingelind", mis nägi 1995. aastal trükivalgust.