• Raamatukogu reedel, 26. jaanuaril SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Helve Tamm  Vali Uudised(2009), 30. oktoober, nr. 81, lk. 6.

 

Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu kutsus möödunud nädalal seoses oma sünnipäevaga laenutusleti taha raamatuid andma ja vastu võtma ning isiklikust elust pajatama oma avameelsete kirjatükkidega tuntuks saanud kirjaniku Kati Murutari.

On neid, kes teda armastavad, on neid, kes suhtuvad temasse negatiivselt. Olgu kuidas on, kuid päris ükskõikseks ei jäta ta kedagi. Teda Põltsamaal kirjanduslikul salongiõhtul kuulates ilmus tahtmatult silme ette kujutluspilt kassist. Oma saledat keha ringutades ning kuulajatele sülle pugedes nurrus ta oma elust Eedeni Aia talus Pärnumaal Lius. Sujuvate sõnadega maalis kirjanik kohaletulnuile pilti enda päevade kulgemisest, tegemistest loomade ja lastega ning kirjatöödest. Hommikul kell kuus üles, ninaesine koertele ja hobustele, hobupoksid sõnnikust puhtaks, lastele võileib enne kooli -lasteaeda minekut ja endale suur tass kohvi. Kui iga kahe- ja neljajalgne oli omale kohale saadetud, istus ta arvuti taha ning hakkas kirjutama. Lisaks artiklite ja raamatute kirjutamisele toimetab ta veebilehte Horsmarket ning teeb ettevalmistusi uue portaali käivitamiseks. Nagu kirjaneitsi jutust võis aru saada, on ta käed-jalad kuhjaga tööd täis. Ja pingutama peab, sest iga honorarisumma on kindlalt ära paigutatud. Olgu see siis kuuri katus, heinapallide varjualune või mingi muu vajalik asi.

“Ma võin öelda, et olen kodune. Aga see tähendab, et sellise lõbu eest tuleb tõsiselt kõrget hinda maksta,” muigas Kati suure töökoormuse üle.

Eedeni Aia talu on Katil juba kaheksa aastat, kuid selle aasta veebruaris kolis ta laste ja loomadega sinna alatiseks. Tema viiest lapsest vanim on juba täiskasvanud ning elab oma elu, kaks last on laste isa juures Tartus ning 3-aastane pesamuna ja 12-aastane tütar temaga Lius. Kuuest hobusest neli elavad lillelist maaelu Eedeni Aias ja kaks söövad linnavurlede sööki Tartus. Lisaks hobustele ehivad Murutaride kodu kolm suurt koera, kellest bernhardiin Tobias pole mitte pelgalt kutsa, vaid lausa saatuse enda sõnumitooja.

Kati jutustas, et sündides oli Tobias nii väeti ja vilets, et teda maha müüa ei õnnestunud. Iga kord, kui teda taheti ära anda, juhtus ta ennast vigastama, sundides sel moel terve pere enese eest hoolt kandma. Ja alati, kui õnnetused neljajalgset tabasid, tähendas see Katile peatset elurnuutust.

Orkaan tõi kaasa elumuutuse

Peatselt 43-aastaseks saav kirjanik tunnistas, et kuni 2005. aastani kulges ta elu ilma konkreetse sihita. Kõik toimus juhuslikult ja heitlikult.

Nagu ta ise ütles: “Tahtsin kogu aeg kuskile reisile minna ja siis lihtsalt läksingi. Tegin, mis hetkel pähe tuli. See oli nagu ringi laperdamine”.

Nimetatud aastal rüüstas Pärnumaad suur torm, mis peaaegu hävitas kogu Eedeni Aia talu. Ruumides lainetas meetri jagu soolast merevett ning ka põrandalaudade all oli muldpinnas ligi meetriseks mudamülkaks muutunud. Seda kõike oli vaja hakata uuesti üles ehitama. Samas elas naine Tartus Annelinnas pangalaenu eest ostetud korteris ja hobused olid mööda talle laiali, mis tähendas, et kogu sissetulek läks eelnimetatud teenuste peale. Suur närvipinge ja valusad läbielamised viisid naise lõpuks haiglasse.

“See kõik oli mu elus murdepunktiks. Viimaks sain endale justkui kindla sihi ja pinna jalge alla,” näeb ta nüüd juhtunus positiivsust. Ja loomulikult suutis bernhardiin Tobias oma järjekordse vigastusega saatuslikku näppu vibutada, justkui öeldes, et samal moel enam edasi elada ei saa. Ei rahaliselt ega hingeliselt.

“Tobias on nagu barometer, kes näitab aega, millal oma elustiili muuta,” usub Kati kõiki endeid. Nii tegigi ta oma 12-aastase tütrega selle aasta veebruaris karmi otsuse - kolida alaliselt Liusse.

Sealne elu pole küll meelakkumine, kuid enda sõnul saab ta kõikide kriitikute kiuste hakkama.

Raamatud elust enesest

Kõik oma elulised läbielamised ja juhtumid valab ta raamatutesse või artiklitesse. Nagu enda elus juhtuvatest sündmustest vähe oleks, on ta kirjatööde jaoks käinud kogemusi korjamas Harku naistevanglas, bordellis Pärnus ning sõitnud taksot Tallinnas.

Tema kirjutised ehmatavad meie põhjamaist konservatiivset lugejaskonda. Need on häirivalt ausad ning iga peenemgi detail on rebitud häbitult maailma lavale nähtavale. Ilma piinlikkust tundmata paljastab ta tõsiasjad, et igal inimesel võib kõht lahti minna, et hommikuti suu haiseb, et seksuaalakt on higine ja räpane, et rasedus on piin ja pärast sünnitust ei löö naistel silm särama mitte õnnest uue ilmakodaniku ilmaletuleku pärast, vaid valust vabanemise kergendusest. Kati Murutar kisub halastamatult avali inimese tegeliku poole ning näitab, et ükski elunähtus pole klantsitud ja steriilne nagu Hollywoody filmis. Paljudele see ei meeldi, kuna ehmatab iseenda äratundmine. Ja see on vägagi ebamugav.

Kui palju on targutatud, arutatud, filosofeeritud teemal, milline on naiselikkus ja/või mehelikkus. Neist mõlemast on loodud erinevatel ajastutel kirjanduslikke

kujundeid, mille ühiskond on kokkuleppeliselt omaks võtnud kui mõõdupuud mõlemale soole. Kui aus olla, siis ei anna neist ükski mõõtühik edasi tõde. Katit kuulates ja tema kirjutisi lugedes võib aga julgelt tajuda, et just temas on tegelikult olemas kõik see, mida tarkurid püüavad reeglitesse toppida. On meie esiemade ürgne instinkt, oma ihade vahetu tunnistamine ja kõigega kaasaskäivasse mustusesse loomulik suhtumine. Kunagi kaugetel aegadel õpetasid meie esivanemad ka oma lastele neid elulisi nähtusi, kuid teatud hetkel keskajal kuulutati see kõik inetuks. Ja nii me elamegi siiani sisuliselt keskajas, kus tütarlapsed näevad oma emade pealt, milline peaks olema (või ei tohiks olla) ema, abikaasa, kuid kes pole kunagi mõistnud, mida tähendab olla naine.

Julgus olla see, kes oled

Üks salongiõhtu meeskülastaja tunnistas, et tema arust on äärmiselt tore, et Eestis on olemas selliseid naisi nagu Murutar. Tema näeb ses lootust, et meie rahvas ei sure välja. Kõige arukam on siiski igalühel endal tutvuda tema kirjutistega ja vastavalt sellele kujundada oma arvamust.

Murutar märkis, et tegelikult on raamatute kirjutamine talle omamoodi raviprotseduur. Kõike endast välja kirjutades vabaned sellest. Need aga, kes teda loevad ja enda eluga seoseid leiavad, saavad sellest tervendamisest samuti osa.

“Ise ma enam lapsi rohkem ei sünnita, kuid ootan lapselapsi. Lapselapsele on mul isegi poni muretsetud,” andis ta tulevikust ülevaate.

Tema raamatuid on huvitav lugeda, kuid kuulata teda jutustamas, on veelgi huvitavam. Justkui kass nurruks mahedalt ja lõdvestavalt. See ei tee uniseks, pigem vastupidi, kuid samas rahustab kõiki peas tormlevaid enda mõtteid, juhtides sind kindlakäeliselt tema pildilisse mõttemaailma.

Jah, on tõesti neid, kes armastavad kasse, ja on neid, kes ei salli hiirepüüdjaid silmaotsaski ja kes saavad neist allergia. Nii on ka Kati Murutariga. Aga meeldib või mitte, tuleb tunnistada, et temas on julgust ja vaprust olla naine, kirjanik ja inimene just sellisel moel, nagu tema ise tahab, mitte nii, nagu tuulelipuna heitlik ühiskond arvab õige olevat.