• Raamatukogu reedel, 26. jaanuaril SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Riina Mägi Vooremaa(2007), 15. november, nr. 131, lk. 4.

Eestlane on ikka lugejarahvas olnud. Iseasi, kuipalju tänapäeval. Aga möödunud reede õhtu Jõgeva linnaraamatukogus tõestas, et “elusat” kirjanikku oma silmaga näha ja tema juttu kuulata tahetakse endiselt.


Seekordse tuuri “Eesti kirjanikud Eesti raamatukogudes” käigus viibisid Jõgeval ja Adaveres kirjanikud Tarmo Teder, Hannes Varblane, Toomas Liiv ja Kadri Kõusaar. Kõik neli on peale ilukirjanduspõllu kündnud ka kirjanduskriitika ja ajakirjanduse oma. Mistõttu oma arvamuse avaldamine pole neile sugugi võõras tegevus. Ning just arvamust kirjarahvaga kohtuma tulnud neil pärisidki. Õige mitme asja kohta. Eesti kirjanduse hetkeseisu kohta kõigepealt.

“Tänapäeva eesti kirjandus on kirev ja mitmekihiline. Aga kui luulega on asjad enam-vähem korras ning romaanegi tilgub tasapisi, siis novelli- ja jutulooming on üpris kasin,” kurtis Tarmo Teder.

Kadri Kõusaar lisas, et eesti kirjandus pole praegu tõesti kõige õitsvamas seisus, ent teisalt ei saa nii väikese rahva kirjandus kunagi olla samal tasemel kui näiteks suure vene või prantsuse rahva oma.

“Neil on kõike rohkem: nii head kui ka halba kirjandust. Ja konkurents on samuti suur, nii et keskpärastel naljalt silma paista ei õnnestu,” ütles Kadri Kõusaar. “Aga ega meilgi midagi nuriseda ka pole. Isegi juhul, kui ükski eesti kirjanik kunagi Nobeli preemiat ei võida.”

Nobeli preemia võitmist eesti kirjaniku poolt pidaski Kadri Kõusaar äärmiselt vähe tõenäoliseks. Selle eelduseks oleks tema meelest preemiakandidaadi teoste tõlkimine vähemalt 15 eri keelde. Aga nii paljudesse keeltesse otse tõlkimiseks pole spetsialiste, inglise keele vahendusel tehtud tõlge ei saa aga olla nii kvaliteetne, et lubaks kirjandusteost täiuslikult nautida. Iseasi, kas seda Nobeli preemiat üldse maksab üle tähtsustada.

Eesti luule on Kadri Kõusaare meelestki heas seisus. Luulet luuakse palju ja see osa, mis luulekogudena välja antakse, ongi juba enamasti lugemist väärt. Kehvem osa jääb üksnes blogidesse.

“Kui luuletaja võib arvestada omakeelse publiku kogu tähelepanuga, sest luuletõlked pole tavaliselt päris adekvaatsed ja tõlkeluulet seepärast palju ei loeta, siis proosakirjanik peab konkureerima terve maailmakirjandusega ega pruugi selles konkurentsis sugugi peale jääda,” ütles Kadri Kõusaar.

Toomas Liiv tõi aga välja “ketserliku” mõtte, et võib-olla peaks teatava tsensuuri taastama: kui ikka midagi ära keelaks, siis tekiks selle vastu kindlasti väga suur huvi. Teisalt võiks kehtestada n-ö kvaliteeditsensuuri, sest tänapäeval pääseb trükki ka palju sellist, mis lugemist ei vääri. Seda mõtet täiendas Kadri Kõusaar märkusega, et tänapäeval on paljude jaoks kujunenud valiku kriteeriumiks kirjastuse nimi: mõned kirjastused hoiavad nimelt latti stabiilselt kõrgel, mõned mitte.

Koledast ilusti

Jõgeva linnapea Viktor Svjatõševi küsimusele, miks tänapäeva eesti kirjanikud oma tekstidesse koormavalt palju masendust sisse on programmeerinud, vastas Tarmo Teder, et elu ongi masendav ja kirjandus peab siis veelgi masendavam olema: kirjanikud nimelt püüavad suurema masenduse kirjanduses välja elada, et elu ise pisutki ilusam ja helgem saaks olla.

“Mina eelistan koledatest asjadest ilusti kirjutamist ilusatest asjadest koledasti kirjutamisele,” ütles Tarmo Teder.

Keelest rääkisid kirjanikud ka. Ning olid eesti keele saatuse pärast üsna mures.

“Keel on tegelikult nii kirjanduse, hariduse kui ka panganduse ja paljude muude eluvaldkondade spirituaalne alus, ent kuna keel kui instrument on meile kõigile emapiimaga kaasa antud, siis ei oska me talle piisavalt tähelepanu pöörata ning laseme tal hooletult risustuda,” tõdes Tarmo Teder. “Põhiseaduses küll väärtustatakse riigikeelt, ent tegelik igapäevapraktika näitab midagi muud.”

Toomas Liiv lisas, et nõukogude ajal väärtustati eesti keelt isegi rohkem, kuigi vastavat seadust polnud. Kadri Kõusaar lisas, et ühelt poolt “õgib” ilusat keelt kantselei-, teiselt poolt netikeel. Ning mõlemad teevad emakeelele päris palju kahju.

Kuna publiku hulgas oli mitu pedagoogi, kerkis üles küsimus, mida noored tänapäeval lugema peaksid, et maailma paremini mõista ja iseseisvaks eluks paremini ette valmistatud olla. Soovitusi tuli igalt kirjanikult. Nii mõnegi teose kohta võisid õpetajad tõdeda, et noored on need raamatukogust üles leidnud ja loevad mõnuga.

Kasu mõlemapoolne

Elava mõttevahetuse võttis Toomas Liiv kokku meedia hoiakuid parodeeriva tõdemusega, et Eestis on kõik asjad halvasti ja eesti kirjanduses ka.

“Isegi nii halvasti, et eesti kirjandust saadeti esindama neli niisugust kahtlast tegelast nagu meie,” lisas Hannes Varblane itsitades.

“Kahtlased tegelased” ise tunnistasid, et nende jaoks on raamatukogusid pidi käimine ja lugejatega kohtumine meeldivad ja kasulikud asjad.

“Lugejatega kohtumine võimaldab oma tekste testida ja lugejatelt tagasisidet saada. Ning annab usku, et raamatuid ikka loetakse, ning tahtmist edasi kirjutada. Ja üldse: raamatukogu teeb südame soojaks,” ütles Tarmo Teder.

“Ma ise olen külaraamatukogu vaimsel toel üles kasvanud ja seepärast usun, et kuni raamatukogu elab, elab ka Eesti,” lisas Hannes Varblane. Ning lisas taas irooniliselt: “Koos ringi sõites saame muuhulgas kurssi üksteise tegemistega: ega siis eesti kirjanik ju teise eesti kirjaniku teoseid naljalt ei loe.”

Teder ja Liiv said Jõgeval käies rikkamaks ka paari olulise teadmise võrra. Teder avastas Jõgevalt mälestuskivi, mis pühendatud Johannes Nahkurile, kelle juures ta omal ajal Kärknas korteris oli, Liiv aga sai Betti Alveri Muuseumi külastades aru, et peale Tartu oli Alveril oluline seos ka Jõgevaga.