Kadri Kõusaar Eesti Ekspress(2007) 22. november, B7


Kadri Kõusaar meenutab hiljutist kirjanike sügistuuri Eesti maakondades.

9. november, 2007. Lõpukorral on iga-aastane Kirjanike Liidu korraldatud tuur, kus neljaliikmelised kirjanike-ekipaažid mööda Eestit ringi rändavad ja raamatukogudes-koolides lugejatega kohtuvad. Minu seltskonnas on Tartu vaimu elav ilmum, teeneline boheem ja poeet Hannes Varblane; Kopli liinidel karastunud, viina-, male- ja spordilemb rajukirjanik Tarmo Teder ja luuletaja ning kirjandusteadlane, Tallinna ülikooli õppejõud Toomas Liiv.

Meie autojuhiks on muhe ja rahulik tädi Aita, kellest “Pealtnägija” kunagi arvas, et ta peab ratastel lõbumaja – hüpotees, mis Aitat siiani imestama ja naerma paneb. Auto esipaneelil hüplevad lepatriinud, karvapallikesed ja muu sibru-säbru, kõik armsasti erkpunane, nagu ka Aita suu ja sall – tõeline kontrast eesti hilissügisesele maastikule.

Algas kõik Alastkivil, kus esinesime abituuriumile – see oli kõige ametlikum ja akadeemilisem kohtumine – tunne oli nagu aktusel. Sõime koolisööklas ühepajatoitu ja piimakisselli moosiga.

Edasi kulges ränd (muidugi külapoe juures peatudes) Elvasse. Toomas Liiv hingas kahe sõõrmega Elva õhku ja meenutas oma tudengipõlve – et tollal polnud Elva nõnda kafkalik, ilma ühegi inimhingeta tänavail. Ka raamatukogus tervitas meid ainult kümne inimhinge ringis – huvitav, kas see sümboliseerib vähest huvi kirjanduse vastu või hõredat inimasustust.

Lugesime oma proosat ja luuletusi, kõikusin une ja ärkveleoleku piiril. Korraga kuulen: Toomas Liiv võrdleb Hruštšovi Jeesusega! Kuulan täpsemalt: kommunism ja kristlus mõlemad kuulutasid võrdsust, Pauluse kirjad, ja-jaa, praegu ei tohi nõukaajast üldse positiivselt rääkida... Elva publiku näol on imetlev ilme. See ilme ehmatab, seepärast katkestan Liivi ebaviisakalt: olgu, Hruštšovi aeg tõi kaasa suurema vabaduse, aga kuidas sa saad kavalat küünikut ja Ukraina näljahäda korraldajat võrrelda suure humanistiga? Ei saa ju nagu? Või ei saa mina naljast aru?

Tarmo Teder ärkab oma unest ja juhib teema ohutusse ühemeelsesse sfääri – küll ikka kirjanike elu on Eestis raske, et täiskohaga kirjanik pole meil võimalik olla ja osalt on see isegi paratamatu....

Järgmine päev algab Adavere mõisahoones asuva kooli-raamatukogu külastusega. Esirinnas on hiljuti ilmunud väärtkirjandus à la Tzvetan Todorovi koostatud Marina Tsvetajeva elulugu ja uus raamat Betti Alverist, mitte Kroonika ja Just – kiidame nii raamatukogutädi kui meile pakutud kookide maitset. Hannes Varblane räägib, kuidas poeg tema peale pahandas, kui ta kogemata poja kingad jalga pani. Varblane oli siis pojale öelnud: “Mina võisin ju päev otsa sinu kingadega käia ja see pole midagi. Aga sina pead minu poolt antud geneetilist koodi kandma kogu elu!”

Saal on puupüsti rahvast täis, nii noori kui vanu. Adaveres näib nii kirjandushuvi kui inimasustus olevat tihkem kui Elvas.

Armas raamatukoguhoidja on kõik kenasti ette valmistanud – iga kirjaniku ees on trükitud leht soovitavate teemadega, näiteks: kirjandus – kas vajadus või kohustus? Selle küsimuse peale pöördub Varblane nii Adavere kui kogu muu maailma tärkavate kirjanike poole: “Kui saate, minge naistesse. Kui saate, jooge end täis. Kui saate, minge kinno. Alles siis, kui te kuidagi muud moodi ei saa, hakake kirjutama.”

Meeleolu on helge; mina, Varblane ja Liiv loeme kõik katkendeid, mida võiks nimetada romantiliseks. Siis on järg Tarmo Te deri käes. Hallimustakirju habe kikkis, hakkab Teder lugema:

Kuiva maikuu öös
Oma kusega kastan
Vana kirsipuud
Õitseajal nüüd
Ei sa enam aru saa
On ta ploom või kirss.

Publik kuulab pühalikult. Ainult teises reas olevad teismelised poisid itsitavad. Teder jätkab:

Päevi kusedes
Vastu tüvesid olen
Ilma kõikunud
Mu suur õlleneel
Paisutab terve mandri
Merre kusema.

Publik on endiselt tõsine. Tederi vali bariton kajab vastu iidseid mõisaseinu:

Siin laiuskraadil
On elu kuratlikult
Ennast hävitav.
Haikud on lõppenud, publik hingab kergendatult.
Meenub Thomas Vinterbergi film “Pidusöök”, kus poeg süüdistab oma isa seksuaalses kuritarvituses ja pidusöögil osalejaist ei tee keegi selle peale teist nägugi. Klaasid kõlksuvad turvaliselt, elu läheb edasi.

Jõuame Jõgevale. Mina ja Aita, kained naised, heidame pilgu tagaistmele, kus juba mõnda aega on vanemate kirjanikuhärradega seltsinud 8kraadine Bock ja vested Sass Müllerist – näiteks, et kuigi Sass on peaaegu pime, siis ära peidetud alkoholi leiab ta alati üles.

Raamatukogu saalis on süüdatud küünlad, ringikujuliselt sätitud toolidel istuvad pühapäevariietes pedagoogid ja pensionärid, raamatukoguhoidjad pakuvad kohvi ja imehead, rohke või, suhkru ja munaga valmistatud kohupiimakooki. Kohal on ka soliidses ülikonnas linnapea, üks vähestest meessoo esindajaist.

Voodi päitsis seisval ümarlaual võdisevad lõokannused savivaasis, mille kõrval väriseb samas taktis poolik viinapudel. Üle linnuvidina kostub ohkimist, ina ja oigeid. Pool-alasti turjakas mees on kahe käega tugevasti ümber palja naise klammerdunud ja sõtkub reformvoodil oma kallimat. Mehe musklis persekannikad jõnksutavad tihkelt koos, loeb Teder katkendit oma valmivast romaanist. Tegevus toimub ajal, mil Hruštšov-Jeesus juba režiimi lõdvendanud oli.

Kampsunite ja viigipükstega mammid tunnevad ennast ebamugavalt. Suunurgad tukslevad, pilgud ekslevad. Paar tädi naeratavad viisakalt, aga miskipärast jääb mulje, et nad tahaksid olla kusagil mujal. Teder loeb edasi: Päitsi rõhub vastu ümmargust lauda ja naise kõrist vallanduvad hõbedased ülemtoonid. Mörisev mees sõtkub nagu hullunud pull. Kuuldub lirtsumist ja nahkade laksumist.

Aita vaatab Tederit budistliku kaastundega, Jõgeva rahvas vaatab aga lakke või kaugusse.

Linnapea köhatab, päästes saali vaikusest: “Ei tea, miks tänapäeva Eesti kirjanikud nii masendavatest asjadest kirjutama peavad? Elu on niigi masendav, kirjandus võiks ju pakkuda lohutust.”

Teder vastab: “ Parem kirjutada koledatest asjadest ilusti kui ilusatest asjadest koledasti.”
Mõelgem selle üle.