Tiiu Pihlakas Punalipp(1986), 8. veebruar, nr. 16, lk. 3.

 

Raamatuid ostetakse meie vabariigis üha rohkem ja rohkem, kuid neid ei jätku kunagi kõigile soovijaile. Eriti õppijad ja ka lihtsalt kultuurilembesed inimesed vajavad ka vanemat väärtkirjandust. Selle tarbeks on olemas raamatukogud, kes peavad vajalikku kirjandust hoidma ja säilitama, et seda saaksid kasutada kõik soovijad, kuid... Ja sealt see jutt algabki.

Iga aastaga kasvab probleem, kuidas saada raamatuid ja ajakirju laenajatelt tagasi. Aasta alguse seisuga oli meie rajooni raamatukogudes võlgnikke, kelle käes olid raamatukogu raamatud üle aasta või kauemgi, rohkem kui 2000, rääkimata lühemaajalistest võlglastest. Nagu kõigile raamatukogu kasutajaile teada peaks olema, on raamatuid võimalik laenutada 15 päevaks ning ajakirju viieks päevaks. Kui selle ajaga ei jõuta läbi lugeda, tuleb paluda pikendust.

Muret teevad meile samuti kaugõppijad, kelle jaoks me rajooni raamatukogud puuduvad raamatud tellime sageli välja teistest vabariigi raamatukogudest RVL-i (ra-amatukogudevahelise laenutuse) teel. Et suurtes linnades on raamatunõudlus väga suur, siis tuleb raamatud tagastada hiljemalt 30 päeva pärast, nõutavamad isegi varem. Raamatukogult, kus tähtaegadest kinni ei peeta, võetakse ära õgus RVLi teel kirjandust saada. Seega tähendab, et ühel vastutustundetu lugeja pärast võivad ka teised kirjandust mitte enam saada. RVL-ikord näeb ka ette, et teistest raamatukogudest väljatellitud kirjandust võib kasutada ainult raamatukogus. Seda ikka ainult selletõttu, et raamatud, kaduma ei läheks. Viimase nõude vastu on meie raamatukogutöötajad tihti patustanud, aru saades, kui ebamugav on õppekirjandust raamatukogus lugeda. See maksab aga kohe kurjasti kätte: raamat võetakse õppesessioonile kaasa, kus ta käib läbi mitmete käte ning kui sessioon on läbi, unustatakse raamat tihti raamatukogusse tagastada. Teine võimalus on, et kui lugeja ei ole jõudnud kogu kirjandusega tähtajaks tutvuda, hoitakse raamatuid lihtsalt niikaua enda käes, kuni need loetud saavad, selle asemel et teatada enne tähtaja lõppu pikenduse vajalikkusest ,raamatukoguhoidjale. Ka nende raamatute tagastamistähtaega on ju võimalik pikendada, kui nende järele ei ole parajasti nõudlust

Iga ,sellise lugeja pärast peab raamatukogutöötaja kulutama oma närve ja muretsema, kas ta saab teiste lugejate jaoks veel kirjandust tellida või mitte, sest RVL-i kord on väga range. Ei ole ülearune märkida, et kui lugeja kaotab RVL-i teel tellitud raamatu, peab ta selle asendama sama raamatuga. Kui see ei ole võimalik, peab ta oma raha eest laskma teha raamatust koopia, mis läheb juba väga palju maksma.

Et olukord raamatukogude raamatute tagastamisel on kujunenud nii kriitiliseks (iga neljas raamatukogukasutaja on võlgnik!), siis peame ka meie hakkama võtma karmimaid meetmeid või õigemini kasutama oma õigusi. Edaspidi kaevatakse lugeja, kes on saanud kaks meeldetuletust ning raamatuid ikka ei tagasta, kohtusse. Võlgnike nimesid hakkame avaldama ajalehes.

Lugejalt, kes kaotab raamatu või hoiab teda halvasti, nõuame sisse raamatu hinna kuni kümnekordselt.

Ajakirju enam koju ei laenutata, neid saab kasutada ainult raamatukogus.

RVL-i kasutajale, kes raamatuid õigeaegselt ei tagasta, enam kirjandust välja ei tellita.

Miks küll teenindusasutus, kus abivajajatesse alati mõistvalt suhtutakse, eriti selletõttu, et ta on ka kultuuriasutus, peab sellisele teele minema?