Riina Mägi Vooremaa(2008), 10. jaanuar, nr. 4, lk. 8.

Põltsamaal tegutsevas Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus algas uus aasta pulmameeleoludes: möödunud reedel avati seal näitus “Pulmakleidid läbi aegade”. Vanim näha olev pulmakleit pärineb aastast 1948, uusim aastast 2007.

Kuutteist pruutkleiti on oma elu ühel tähtsamal päeval kandnud kas raamatukogu töötajad ise või siis nende emad, tütred, sõbrannad või tütarde sõbrannad.

“Püüdsime koostada näituse nii, et kõik kümnendid oleksid vähemalt ühe kleidiga esindatud,” ütles keskraamatukogu direktor Rutt Rimmel. Siiri Õunap, peaspetsialist maaraamatukogude alal lisas, et veelgi varasemast ajast pärinevaid pruutkleite ei õnnestunud hankida seepärast, et need, kellel neid pakkuda oleks olnud, pidid oma pulmakleidid sõjaaegses kangapuuduses millekski muuks, näiteks tütarde koolilõpukleitideks või koguni taskurätikuteks ümber tegema.

Ega viimase aja pulmakleitide näidiseidki lihtne leida olnud: pulmi peetakse nüüd ju üldse suhteliselt vähe ning pruut läheb altari või perekonnaseisuametniku ette tihti laenatud pruutkleidis. Inimesed on ju tänapäeval üpris praktilise meelega.

Näituse vanimas pulmakleidis oma Arnoldiga paari läinud Leida elab praegugi Põltsamaal ja on nüüd juba vanavanaema seisuses.

“Omaniku jutu järgi sai kleit õmmeldud tegelikult leerikleidiks ja hiljem sai seda kasutatud ka pulmakleidina,” ütles Rutt Rimmel.

Täissiidist pikkade varrukatega kleit on õlgadelt vahvelkroogetega kaunistatud. Aeg on jätnud kleidile küll mõningaid jälgi kollaste viirgude näol, ent sellest õhkub endiselt pidulikkust.

Kuigi valdav värv on valge, on ka teist karva pruutkleite. Ühe neist, 1957. aastast pärineva, tegi Rutt Rimmeli õmblejast vanaema tema emale. Roosa kleidiriide saatsid sugulased Austraaliast. Välismaalt saadetud või toodud materjalist õmmeldud kleite on näitusel teisigi. Ühe pitskleidi jaoks tõi näiteks välismaise riide peig ise: ta oli nimelt meremees. Mis meie enda poodidesse puutub, siis neis oli kangast võtta mõnikord suuremas, mõnikord üsna napis valikus.

Punased merelained

Kui Siiri Õunap 1978. aastal mehele minema hakkas, oli parasjagu jälle kangapõua aeg. Isegi perekonnaseisuosakonna tõendist polnud abi: valget riiet Põltsamaa universaalkaupluse kangaosakonnas lihtsalt polnud. Tutvusi selles poes ka mitte. Nii tuligi leppida valge põhja ja punase merelaineid kujutava trükimustriga kunstsiidiga, millest sai õmmeldud kleit ja pluusjakk. Mis nüüd siis mõlemad näitusel.

“Söögiga polnud muret: maal tapeti ju ikka siga ja vasikas ning laud oli lookas, aga pulmakleidi riiet ju kodus ei koo,” ütles Siiri Õunap.

Kui teiste kleitide puhul on paremal juhul teada ehk õmbleja, siis kõige uuema, möödunud aastast pärineva kleidi puhul on teada ka selle disaininud moekunstniku nimi. Ja see nimi — Katrin Kuldma — maksab tänase Eesti moepildis päris palju. Maile ja Kaarel, kelle 1. septembril 2007 peetud pulma see kleit kaunistas, pole küll Põltsamaa inimesed, ent neil on Põltsamaal häid sõpru.

“Ime küll, et omanik nii väärtuslikku kleiti nii lahkesti näitusele andma nõustus,” ütles Rutt Rimmel. “Meid üllatas kleiti ja loori pakist lahti võttes eelkõige loori kreemikas värv. Aga ju see siis praegu trendikas on. Kleidi uhke slepi saab aga vastavate aasadega pruudi randmete külge kinnitada.”

Peale pruutkleitide on näitusel väljas ka kahe õe — Aiki ja Anni — pruutneitsikleidid. Esimest korda esinesid nad pruutneitsi rollis 1991. ja teist korda 1999. aastal. Mõistagi tuli teiseks korraks uued kleidid õmmelda, sest kaheksa aastaga olid piigad kõvasti kasvanud.

Unustatud vana

Eksperdid me Rutt Rimmeliga kumbki mõistagi pole, ent näitusel ringi vaadates jõudsime ühise tõdemuseni, et tuntud põhimõte “kõik uus on hästi ära unustatud vana” kehtib ka pulmakleitide puhul. Kõik kleidid oleksid teatud mööndustega kasutatavad ka täna. Ühed kraenurgad ehk tuleksid ümber teha.

Lisaks kleitidele võib näituseruumis vaadata pulmalehtede näidiseid, fuajees olevasse vitriini on aga koondatud valik pulmapilte ja –kutseid, noorpaaride salongi külastuskaarte, pulmakombestikku tutvustavaid raamatuid ja pulmalaulikuid. Ühe lauliku kaanelt võib lugeda, et see on ENSV Rahvaloomingu ja Kultuuritöö Teadusliku Metoodikakeskuse väljaanne.

“See jätab pentsiku mulje, nagu pretendeeriks “Kullast südant”, “Sauna taga tiigi ääres” ja muid seltskonnalaule sisaldav trükis mingi teadusliku väljaande tiitlile,” ütles Rutt Rimmel muiates.

Tegin minagi sutsu “teadustööd” ehk siis toksisin netiotsingusse sisse sõna “pruutkleit” ja leidsin ajakirja Avenüü kodulehelt moekunstnik Mari Kanasaare artikli “Kuninglikud printsessid”, millest selgub, et valgete pruutkleitide mood hakkas hoogu võtma alles 18. sajandi lõpus ning muutus traditsiooniks pärast Inglise kuninganna Victoria laulatust 1840. aastal. Kunagi sümboliseerinud valge rõivas aga hoopis leina.

“Valge kleit, loor ja lilled moodustavad pruudi kohustusliku atribuutika, rahvusvahelise firmamärgi, mis on levinud peaaegu üle terve maailma ning sobitunud kõigi kohalike kommete ning riitustega Aasiast Aafrikani,” kirjutab Mari Kanasaar. Samas on mõrsjarüü tema sõnul küll visuaalselt mõjuv kostüüm, kuid mitte enam kodeeritud sõnum nagu muiste, kui iga detail ja värvinüanss pidi edastama infot ja pakkuma vastuseid olulistele küsimustele: kas pruut on neitsi, lesk, lahutatud või mitmenda abieluga on tegu jne.

Veel saame artiklist teada, et loor olnud omal ajal väga praktiline aksessuaar vanemate poolt korraldatud abielude puhul. Nimelt oli ennevanasti eriti kuningakodades päris tavaline, et oma tulevasega kohtus peig esmakordselt alles laulatusel ning tänu varjavale loorile nägi teda näost näkku alles siis, kui jah-sõna öeldud ning jalga lasta oli juba hilja. Selliseid asju tänapäeval enam kindlasti ei juhtu.