• Raamatukogu reedel, 27. aprillil SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

E. Kalmet  Punalipp(1968), 1. mai.

 

Reedel öeldi: “Hilja Toome on Jõgeval. Pidi mingi nõupidamine olema.”

Esmaspäeval vastati: “Hilja Toome on Tallinnas kultuurikomisjonide esimeeste seminaril. Jääb kaheks päevaks.”

Kolmapäeval: “On rajooninõukogu istungjärgul.”

Neljapäeval ütles Hilja Toome: “Täna oleksin pidanud õigupoolest Jõgevale aktiivi päevale minema, aga tegin südame kõvaks.»”

Pühapäeval pidi Põltsamaal olema mälestustahvli avamine kirjanik Peterson-Särgavale ja kirjandusõhtu, mille ettevalmistamiseks ta lihtsalt pidi endale kusagilt ühe päeva tegema.

Inimese elus oleneb siiski palju juhusest. Juhuslikult sattus Hilja Toome (siis polnud ta liignimi veel see mis praegu) 1953. a. lugema ajalehest teadaannet selle kohta, et Kreutzwaldi-nimeline raamatukogu Tallinnas korraldab kursused, kus on võimalik ühe aastaga omandada raamatukoguhoidja kutse. Juhuslikult oli just Hilja Toome nende kuue seas, kelle avaldused 70-80 samasuguse hulgast vastu võeti. Kursustel õppis ta kõige muu kasuliku kõrval seda juhuslikult valitud elukutset armastama. Juhtus nii, et pärast lõpetamist saadeti ta töölee Põltsamaa rajooniraamatukokku.

Siitpeale oli juhusel juba väiksem osa. Ei saa ju juhuseks pidada seda, et Hilja Toome Põltsamaal kiiresti inimestega ühise keele leidis, et ta raamatukogus korra majja lõi ja kohalikes kultuuriüritustes innukalt kaasa tegi, et teda Põltsamaa linnanõukogusse valiti ja et ta nüüd koguni rajooninõukogu kultuurikomisjoni tööd juhatab.

“Linnanõukogus oli huvitavam,” arvas selle kohta Hilja Toome. “Oli tegemist ikkagi tuttavate, oma linna asjadega.”

Seegi polnud juhus, et just Põltsamaa raamatukogu 1964. aastal rajooniraamatukoguks nimetati. Nimi nimeks, aga siinseile töötajaile tähendas see suure hulga mure lisandumist. Neil tuleb nüüd ka rajooni 37 külaraamatukogu tööl silma peal hoida.

“Üle kõige meeldib mulle raamatuid laenutada,” ütles Hilja Toome, “aga juhtub harva, et mul selle jaoks aega jätkub.”

Tema aeg kulub nüüd rohkem sõitudele, küll rajoonikeskusesse, küll külaraamatukogusid pidi, küll pealinna. Ja kui ta pole parajasti sõidu peal, siis jätkub oma kabinetiski seda kirjatööd lausa virnade viisi. Terve virn kirju ootas laual nüüdki.

“Jah, laenutada ja raamatuid soovitada meeldiks mulle kõige rohkem.”

Eks sellepärast olegi Hilja Toome ikka raamatukokku tagasi tulnud, kuigi on vahepeal ka väikesi “kõrvalhüppeid” teinud - kord komsomolikomitee koolideosakonna juhatajaks, teine kord kultuurimaja direktoriks.

“1962. aastal oli minu elus kaks tähtsat sündmust - lõpetasin ülikooli ja raamatukogu sai uued ruumid.»

Ega see vist kerge olnud, töö kõrvalt ülikoolis õppida. Ja kodus oli kaks väikest, kelle jaoks lasteaias kuidagi ruumi ei leitud. Nüüd on samasuguseis päevis raamatukogu töötaja Hille-Mai Lugus. Temagi peab tööle minnes lapsed koju luku taha jätma.

Tookord, kui uutesse ruumidesse koliti, tõid tänulikud lugejad soolaks-leivaks hulga toalilli.

“Kas olete meie kaktusi näinud?” küsis Hilja Toome ja oli uhke. Nii paljude ja nõnda lopsakate õitega kaktusi pole ma tõesti kusagil mujal näinud. Ja nii mõnusaid ning nägusalt kujundatud raamatukogu ruume kui Põltsamaal on meie vabariigis vähe. Vabariiklik aunimetus “Eesrindlik raamatukogu” ja üleliiduline diplom tulid siia majja muidugi töö eest, aga eks ilusa ümbruses edene iga töö, kultuuri töö eriti. Viimane aukiri, NSV Liidu Kultuuriministeeriumi oma, määratud aga Hilja Toomele kui suurima vaeva näigijale üksinda.