Vaike Oro  Punalipp(1987), 3. detsember.

 

Alates 1926. aastast (mil Põltsamaale anti linna õigused), saab Põltsamaast palju huvitavat teada, tasub ainult sirvida ajalehte “Põltsamaa Teataja”, mille esimene number ilmus 30. mail 1926. Ajalehe vastutav toimetaja oli Karl Wervolt ning lehe lipukirjaks olid pandud järgmised read:

“Sipelgad sinimetsa ääres,

Paluteedel teevad tööda;

Teevad pihust pika linna,

kübemetest kuulsa küla.”

Et praegu on raamatukogukuu, siis on ehk huvitav teada, et 60 aastat tagasi organiseeriti üleriigiline kirjandusnädal 27. märtsist 3. aprillini. Sel puhul kirjutatakse 1927. aasta 12. veebruari “Põltsamaa Teatajas” järgmist:

“Kirjanduslik teos muutub väärtuslikuks alles siis, kui ta suudab võita omale lugejaid.

Kirjandus, millel pole lugejaid, on ühiskondlikult väärtusetu. Kus ei loe ta aga kirjandust, sääl on vaimlik kängujäämine. Kirjandus kasvatab ja arendab lugejat, kirjandus laiendab lugeja silmaringi, kirjandus ergutab inimest tegutsemisele.

Loodame, et ka Põltsamaa seltsid eeskätt Lugemisring kohapääl kirjandusnädala puhul midagi ette võtaksid, mis oleks pisut kirjanduslikum, kui topsisõprade uue- aasta vastuvõtmised ja toimunud näitemängud “moodsate tantsudega”.

Sama aasta 19. märtsi leht jätkab samal teemal: “Haridusliit korraldab Üleriigilise kirjandusnädala ja kutsub kõiki asjast huvitatuid ringkondi selle korradamisest osa võtma. Kirjandusnädala sihiks on õhutada kodanikke enese kasvatamisele hää kirjanduse kaudu. Kodanike kasvatus ei tohi lõppeda algkooliga. Selle haridusega on aga paljud meie linna kodanikest. Kirjandusnädala puhul on soovitav kõnekoosolekuid korraldada. Kõnede sisuks olgu kirjanduse tähtsuse selgitamine. Ühenduses kõnekoosolekutega korraldatagu ka hääde raamatute müüki. Selleks võivad seltsid kirjastajailt raamatuid komisjoni pääle saada, kusjuures müügi tasuks teatud protsent seltsi hääks arvatakse. Meie aja elu ja raamat ei ole sõbrad. Meie aja kurbloolisus on .. et raamatuid on palju - lugejaid vähe. Meie ajal ei ole kerge omi mõtteid koondada. Elu ahvatleb. Raamat on meil saanud viimaseks aja möödasaatmise vahendiks. Süüdi on siin muidugi - meie ise. Mis oleme teinud selleks, et meie kodudes oleksid kodused raamatukogud? Meie võime kodudest ainult neid raamatuid leida, mis otsekohe tarvis on läinud - kalendrid, lauluraamatut, katekismust, mis leeriajal ostetud ja vanu kooliraamatuid, mis lastele koolis enam tarvis ei lähe.

Kõik talud ei loe veel ajalehtigi, mis kogu kuituuriilma õhuks on saanud, mis siis veel raamatutest rääkida. Meie kodud ilustagu end raamatutega, ostku ja lugegu neid. Raamatud on ainukesed sõbrad, mis võivad elus palju pakkuda, kirjandus on demokraatlikum kunst.

Meie ümbruskonna hariduslike seltside ülesandeks olgu muu hulgas:

1)      õhutada raamatute omandamise ja koduste raamatukogude mõtet,

2)      näpunäidete andmine lugemise tehnikas (on kasulik lugeda vähe ja põhjalikult kui palju ja pääliskaudselt),

3)       kirjandusliste õpiringide ellukutsumine.”

Nagu lugedes teada saite, oli palju asju kuuskümmend aastat tagasi samuti nagu nüüdki soovitatakse kirjandusest lugupidada, soovitatakse korraldada raamatuüritusi, soovitatakse osta raamatuid.

Mõnda asja peaks aga mina, kui raamatukogutöötaja teisiti ütlema ja mõtlema. Varasemaga on meil vastupidi just selles osas, et raamatuid ilmub vähe ja ostjaid on palju, kodudes on suured raamatukogud. Ka ajakirju ja ajalehti on palju tellitud ning kuna viimasel ajal on nendes niipalju huvitavat lugeda, siis jääb agaral lugejal ka uneaega napiks. Südames peaksin ma aga vaikselt soovima ärge ostke kõiki raamatuid koju, sest teid kõiki ootavad raamatukogud. Tahaksin ka loota, et meie raamatukogudele ei oleks etteheiteid, nagu ei organiseeriks nad oma lugejatele kirjandusüritusi. Ootame neil kõigil teie osalemist.

Head raamatukogukuu jätku!

“Põltsamaa Teatajat” luges ja tegi sealt väljakirjutusi Vaike Oro