R. Vilu  Punalipp(1981), 29. november.

 

Möödunud nädal pakkus tänu Betti Alveri juubelisünnipäevale rohkesti hingekosutavat luulehuvilistele.

Esmaspäeval, 23. novembril korraldas kirjandusklubi “Sõna” Betti Alveri luule õhtu Põltsamaa kultuurimajas. Betti Alveri luule tähendusest meile rääkis klubi juhendaja, ENSV Kirjanike Liidu juhatuse liige Henn-Kaarel Hellat. Luulet lugesid klubilased ise, muusikat tegi meesansambel “Sõprus” Asta Paeveeri juhatusel. Õhtu korraldajate ja kuulajate nimel saadeti juubilarile telegramm.

Kui Põltsamaa luuleõhtul oli esinejaid pisut rohkem kui kuulajaid, siis kolmapäeval, 25. novembril Jõgeva Jahindusklubi saalis oli seis kindlalt kuulajate kasuks, vaatamata sellele, et meesansambli asemel laulis meeskoor “Mehis” Kaarel Tetsmanni juhatusel.

Betti Alveri eluteest ja luuletajaminast rääkis Tartu VIII keskkooli kirjandusõpetaja Vello Saage. Ta tutvustas poetessi kui suurepärast sõnavaldajat ja kujundiloojat, kui isiksust, kes ei lase oma sõnu suruda raamidesse ega kirjuta valmis blanketile.

Luulet lugesid Jõgeva õhtul Vaike Oro, Hille-Mai Lugus, Svea Vaas, Lii Lättemägi, Tiina Põldaru ja Eve Somelar. Kava esimene osa pretendeeris poetessi luuletajakreedo avamisele, teises valitsesid lapsepõlvemeeleolud, mis suuremal või vähemal määral kodukandiga seotud. Ent ma usun, et Betti Alveri luue oleks kutsunud kuulajaid kokku ka siis, kui poetess oleks pärit mitte Jõgeva, vaid ükskõik missugusest rajoonist.