P. Kressa  Kiir(1962), 17. veebruar.

 

Juba nädal aega seisavad naelteread linna lasteraamatukogu laenutaja Gundel Kaselaiu koduse katusekambri seintes nukralt tühjad. Ja imelik: see miniatuurne “ateljeeke” on nüüd tühjenenult muutunud nagu veegi kitsamaks, madalamaks, kuigi ka kokkulükatud värvipottidele on enne uut hooaega antud väikene hingetõmme. Isetegevusliku kunstniku aastane looming on astunud rahva sekka - kaunistab nüüd rajooni kultuurimaja avara jalutussaali seinu, rõõmustab sadu vaatajaid,

Kodulinna jõgi ja saarikud, sillad ja sillakesed, pargid ja puhmad, tänavad ja ehitused - kõigile nii tuntud paigad... Maastikul sammud neist iga päev mööda nagu kinnisilmi, aga siin peatud iga maali ees, märkad äkki ilu, süvened, imetled. Näituse külalisraamatusse ilmuvad kiitvad read, mõni fikseerib ka oma pretensioonid  ja selleks on igaühel õigus. Autorilt soovitakse seda-teist ära osta...

Aga kas keegi teab ka, et nii mõnegi näitusel väljapandud maali ees on G, Kaselaid valanud tihti pisaraid alati ju ei taba seda õiget vormi ega tooni, täpset valgust ega varju, kuidas ka ei sooviks, fantaasia on nagu kammitsas, Ja siis need silmad vahel märguvadki.

Kui meie siirdusime oma vabadel hetkedel võib-olla kohvikusse või tantsuõhtule, jõekaldale õngelati ja supekostüümiga, sõitsime Võrtsjärve äärde või metsa seenele-marjule, siis see väike naine töötas. Istus ta siis, pintsel käes, kevadisel päikesetõusul linnaäärsel heinamaal, suvepäikese veerupunal kuskil jõekivil, sügi-söises uduvihmas silla!

Ja nüüd on tema aastatoodanguks oma poolsada maali. Kõige tähtsam on ikkagi see, et G. Kaselaiu maalide kvaliteet on tänavu kõrgemal tasemel kui mullu, rääkimata ülemullusest. Isetegevuslik kunstnik on kasvanud. Pintslitõmme muutus julgemaks, valguse ja varju vahekorrad täpsustusid. - G. Kaselaiust küpses paari aasta jooksul kunstnik, kuigi vanemad tahtsid temast kord teha riidevärvali. Aga ise ta pole endaga veel kaugeltki rahul, mitte ühegi maali osas. Ja see on hea, stimuleerib edasiminekuks.

Kui pöördud G. Kaselaiu poole küsimusega, kas poleks tal aeg pühenduda ainult kunstile, vastab ta:

“Ei, ei. Kuidas sa raatsid lasteraamatukogu maha jätta! Seal on ju lapsed ja kirjandus.” Veel vähem saab talt ära võtta rõõmu valmistada kultuurimajale lavastuste jaoks kulisse ja butafoorset rekvisiiti, kolhoosidele näitlikku agitatsiooni ja asutustele reklaamplakateid. See katab maalimiseks vajalikud kulutused.

Mis puutub sellesse, et G. Kaselaiul tuleb maalijana temaatikat avardada meie kaasajale lähenemise, figuraalsuse ja kompositsiooni suunas, siis seda teab isetegevuslik kunstnik isegi, paremini kui meie- antagu ainult aega. Isegi skulptuur pole talle tundmatu maa.

Jääb üle soovida talle avatud näituse puhul suuremal julgust ja enesekindlust, head tahet edasisteks kunstilisteks otsinguteks ja võitudeks!