A. Luukas  Kiir(1957), 19. jaanuar.

 

Minu laual lebab Põtsamaa raamatukogu protokolliraamat aastaist 1914 -1921, mis on säilinud rajooni arhiivis. Millest pajatavad siis need ranges ja kuivas protokollikeeles kirjutatud koltunud leheküljed?

Nad räägivad sellest, kuidas Põltsamaa kirjandushuvilised tulid 20. mail 1914 a. kokkut et organiseerida - lugemisring, mille peaeesmärgiks oli raamatukogu asutamine. Asja vastu oli suur huvi. Ringi liikmed el olnud ainult Põltsamaa alevi elanikud, vaid kõikjalt ümbruskonnast kuni kümnete kilomeetriteni - Rutikverest, Kolga-Jaanist jne. Aasta lõpuks oli ringi liikmete arv üle 70. Ent ajnult huvist asja vastu ei piisanud. Oli vaja ja raha ja veel kord raha, mille eest osta raamatuid, invetari, üürida ruume. Kõige selle eest ei muretsenud kodanlik-feodaalne riik.

Lugemisringi tegevust läbib protokolli järgi punase niidina mure raha hankimise pärast. Sellest saadi üle lugemisringi poolt vastuvõetud otsusega, mis on protokollides korduvalt fikseeritud:

“Otsustati korraldada lugemisringi pidu, mille eeskava seatakse kokku järgmiselt ... “  Tuleb märkida, et eeskava oli mitmekesine ja huvitav. Seal leidus laule mees- ja naiskoorilt, ettekandeid instrumentaalansamblilt, näitemänge jne. Repertuaaris on isegi Chopini, Bethoveni, Motzarti jt. helitöid.

Kuid ega kõiki slssetulekuid saadud kulutada ainult raamatukogu soetamiseks ega ülalpidamiseks. Puhkesid ju aastal 1914 verised tapatalgud - Esimene Imperialistlik maalimasõda. Seda kajastab protokoll 27. augustist  1914. a. 

“Seda tähele pannes, et meie kodumaad raske aeg on tabanud, kus paljud Eesti pojad meie asukohast sõjaväljale kutsuti, otsustab lugemisringi eestseisus 17. augustil

muusika ja draamaõhtu toime panna, mille puhas sissetulek puudustkannatavatele sõjaväelaste perekondadele toetuseks määratakse. “

Ka mitmest teisest protokollist näeme, et peo sissetulekud suunati punaseristi või haiglate heaks. Muidugi venitasid need lisaväljaminekud I raamatukogu avamist. Palju muret valmistas ka sobivate ruumide leidmine. Alles pikkade otsingute järele leiti sobivamad ruumid raamatukogu ja lugemistoa jaoks Areni majas, nagu kirjutatakse 2. dets. protokollis. Samal koosolekul teatatakse ka et”... luba raamatukogu avamiseks Liivimaa Kubernerilt on kätte jõudnud.”

Raamatute ostmise ülesanne tehti kohalikule kooliõpetajale Schulzenbergile. Raamatukogu avamine, mis oli aastase pingelise töö tulemuseks, toimub aga alles 1915. a. maikuus. Kinnitati ka raamatukogu põhimäärus, kus seisis:

1.Raamatukogu võivad kasutada ainult lugemisringi liikmed.

2.Raamatute lugemise eest maksu ei ole.

3.Üle 2 raamatu lugejale korraga ei  anta.

Raamatukogu oli avatud ainult igal pühapaeval kell 12-14 ja neljapäeval kell 20-21. Muidugi ei piisanud sellest raamatukogust kaugeltki kõigi kirjandushuviliste soovide rahuldamiseks. Pealegi ei töötanud ta pidevalt ega segamatult.

20. mai protokollis on juttu sellest, et kohalikud politseiorganid on avaldanud “soovi”, et lugemisring “annetaks summa suurvürstinna S Tatjana Nikolajevna heaks.”

Muidugi pidi lugemisring selle “soovi” täitma, annetades suurvürstinnale 60 rbl.

Et ring jäi selle tulemusel rahalistesse raskustesse raamatukogu ruumi üüri tasumisel, nähtub järgisest protokollist:

raamatukogu pidi ruumid üles ütlema ja otsima oma kappidele ulualust piimaühistu kantseleis.

Niisugustest kirjandushuviliste raskustest tsaristlikul ajal räägivad eelmainitud protokolliraamatu read. Selliseid raskusi enam ei esine. Tänapäeval pole lugemishuvilistel vaja hankida raamatuid kümnete kilomeetrite tagant, pole vaja muretseda raamatukogude komplekteerimise ega ruumide eest, kerjates selleks raha. Kuid võibolla on nende raskuste puudumine tänapaeval ka halb teeb lugejad liiga mugavaks, mille tulemuseks on, et liiga vähe korraldatakse raamatukogude ümber mitmesuguseid kirjanduslikke üritusi. Ses suhtes on neist koltunud protokollidest nii mõndagi õppida.