H. Sööde Punalipp(1963), 13. juuni, lk. 2.


KUI OLED kord Põltsamaa linna raamatukokku sisse astunud, siis satud kohe raamatute võluvõimu alla ega pääse nii kergesti vabaks. Kõrgelaeline, veidi hämar raamatuhoidla jätab lausa templi mulje. Ent see pole tempel pimedusjõudude kummardamiseks. Riiuleilt nagu kiirgaks kutsuvat valgust astu ligi, lehitse, loe,

ja sinu ees avaneb lai maailm. Avariiulite juurde pääseb iga lugeja, eri liikidesse kuuluv kirjandus on selgesti tähistatud. Riiulite otsaseintele on oskuslikult paigutatud uudisteosed või kirjandus, mida raamatukogu antud momendil peab vajalikuks eriti propageerida. Nõukogude rahvaste ilukirjanduse riiulite juures olid näiteks moldaavia kunsti nädala puhul välja pandud selle vennasvabariigi kirjanike teosed. Sihipärasest raamatupropagandast räägvad ka mitmed plakatid, nagu “Piibel ja teadus”, “Huvitavaid taevanähtusi” jt.

Lausa kodune hubasus valitseb lugemissaalis. Mugav ja otstarbekohane mööbel, kaunilt kujundatud kirjanduse väljapanekud, riiulid teatmeteostega ning ajalehtede ja ajakirjadega - kõik on tehtud lugeja huvides. Kui aga saali satuvad kaks “malehaiget”, võivad nad lahingu maha lüüa -laudadel on maleruudustik.

Võib-olla teeme liiga paju juttu asja välisest küljest, sisustusest? Ei vist. Raamatukogu juhataja sm. H. Toome on sellel tööl olnud juba kümmekond aastat, küllap ta teab, et lugeja tuleb hästi korrastatud raamatukokku palju meelsamini. Nii lugejad kui ka raamatud väärivad seda hoolt, mille osaliseks nad saavad Põltsamaal.

VIIA RAAMAT iga lugejani, luua aktiivne seos kirjanduse ja elu vahel - selle ülesande kallal töötab Põltsamaa raamatukogu väike kollektiiv. Ei ole vist ühtki raamatusõpra, kelle lugejakaardile poleks kantud , nõukogude kirjanike teoseid.Kuid neid, kelle huviring piirdus ainult ilukirjandusega, oli omal ajal küllaltki palju. Nüüd on neid üsna vähe järele jäänud. Sm. Toome räägib, et ühiskondlik-poliitilise ja populaarteadusliku , kirjanduse vastu huvi äratamisel on kõige tulemusrikkam individuaalne töö. Raamatukogu riiulil ei saa seista Smirnovi raamat “Reis Kuubale”, teosed kommunismiehitaja moraalikoodeksi teemadel, revolutsionääride ja partisanide mälestuste kogumikud. Näiteks Kamari hüdroelektrijaama töötaja Albert Jürimäe on tänavu peale ilukirjanduslike teoste läbi lugenud mälestuste kogumikud “Karastustules”, “Rahvatasujad”, Järvekülje teose “Elu Läänemerel” ja juuksur Helle Soosaare lugejakaardile on kantud raamat “Mõrvarid maskita”. Tänavu on lugejate käes olnud üle 3000 ühiskondlik-poliitilise teose.

Töötajate kommunistlikuks kasvatamiseks rakendatakse ka mitmesuguseid teisi vorme. Populaarsuse on võitnud elavajaleht “Kiir”, mida annab välja raamatukogu nõukogu koos kultuurimajaga. Ajalehe esimeses numbris, mis ilmus Eesti NSV Ülemnõukogu ja kohalike nõukogude valimiste eel, jutustas NSV Liidu Ülemnõukogu saadik sm. Meister sellest, kuidas töötab meie maa kõrgeim riigivõimuorgan, tutvustati saadikukandidaate.

Senini   on ilmunud kolm numbrit 9-liikmeline raamatukogu nõukogu eesotsas pensionär H. Magnusega on oma õlgadele võtnud suure osa tööst mitmesuguste temaatiliste ja kirjandusõhtute korraldamisel.

Raamatukogu töötajate tegevuspõld ei piirdu oma majaga. Oluline ülesanne on külaraamatukogude juhendamine. Käesoleval kuul korraldatakse raamatukogujuhatajate seminar põltsamaal. Hoolitseda tuleb ka kaadri järelkasvu eest -praegu on praktikal kolm Viljandi Kultuurharidustöö Kooli õpilast.

Lugemissaali juhataja U. Aavik hoolitseb sefluskorras näitliku agitatsiooni eest Põltsamaa kolhoosis.

EELOLEVAL NLKP Keskkomitee pleenumil arutatakse kindlasti ka seda, millist osa meie inimeste elus peab etendama raamat ja raamatukogu. Mõndagi on südamel ka sm. Toomel. Külaraamatukogudes käies on ta sageli näinud üsna kurba pilti sellest milline ei tohiks raamatukogu olla. Sm. Toome arvates oleks õige riiklike kogude võrku koondada, jättes igasse külanõukokku ühe. Muidugi tuleb sellele kogule anda head ruumid ja leida erialaste teadmistega kaader. Oleks vaja tõsta ka raamatukoguhoidja vastutust. On küllaltki palju neid, kes mõne kuu jooksul raamatufondi segi ajavad ning arvestuse hooletusse jätavad, siis aga leiavad, et see töö neile ei sobi ja lahkuvad. Sellises kogus on uuel töötajal väga raske korda luua.

Tänapäeva inimese elu pole mõeldav ilma raamatuta. Põltsamaa linna raamatukogus tehakse palju selleks, et raamat võidaks üha rohkem sõpru, tungiks veelgi sügavamalt nõukogude inimese ellu.