E. Kalmet  Punalipp(1971), 20. märts, nr. 33, lk. 2,3.

 

Eelmisel nädalal ajasid “Punalipu” toimetuses kitsas ringis juttu kultuuritöötajad. Kohal olid rajooni kultuuriosakonna juhataja Hilja Toome ja inspektor Anne Mihkeles, raamatukogutöötajad Vaike Oro, Ludmilla Ronk ja Salme Tralla, ansambli- ja koorijuht Asta Paeveer, kultuurimaja,ditrektorid Vaike Lapp, Sirje Tuula ja Elina Sammul ning klubijuhatajad Meeta Roos ja Vello Pütsep. Tuldi vahetama mõtteid eelmise ja alanud viisaastaku üle kultuuririndel.

Hakatuseks meenutas kultuuriosakonna juhataja Hilja Toome eelmise viisaataku saavutusi ja kõneles lühidalt uutest ülesannetest (tema sõnavõttt sai sissejuhatuseks ka käesolevale leheküljele).

Mõttevahetuse esimesed mõtted tulid raamatukogurahvalt. Niisiis uus viisaastak raamatukogudes.

Kui seniajani oli raamatukogul rohkem nagu meelelahutuslik funktsioon, siis eeloleval viisaastakul peab määravaks muutuma raamatukogu osa rahvaharidustöös. Kuigi ka meelelahutuslik funktsioon jääb, peab raamatukogust saama koht, kuhu tullakse eelkõige saama materjali õppimiseks, tööalaseks ja üldhariduslikuks enesetäiendamiseks. Hoopis rohkem hakatakse õppekirjanduse hankimiseks kasutama raamatukogudevahelise abonemendi abi. 

Üheksas viisaastak toob kaasa raamatukogutöö põhjaliku ümberkorraldamise. Rajoonis saab olema üks keskne raamatukogu, teised jäävad selle haruraamatukogudeks. Raamatukogude fonde hakatakse komplekteerima tsentraliseeritult. Rajooniraamatukogu juures tuleb selleks luua spetsiaalne komplekteerimisosakond. Väiksemad ja vähem külastatavad külaraamatukogud suletakse, neid paiku hakkavad regulaarselt teenindama bibliobussid.

Tööd selliselt ümber korraldada pole sugugi kerge. “Hirmu teeb kas või meie rajooniraamatukogu ruumide olukord,” tunnistas V. Oro.

Töö tsentraliseerimiseks tuleb rajooniraamatukogus luua mitu uut osakonda. Kuhu need paigutada? Teiseks märksa suureneb vajadus eriharidusega töötajate järele.

Et neid saada, peab olema neile ka midagi pakkuda, nimelt rahulda vaid elamistingimusi. Kuni korteri probleem pole lahendatud, jääb lõplikult lahendamata ka kaadriküsimus. Nii nagu seni, et kaheksal töötajal pole isegi keskharidust, me igatahes jätkata ei saa.

Uuel viisaastakul hakatakse rohkem rõhku panema uurimistööle - mida loetakse, kes loevad jne. Tsentraliseeritud komplekteerimine hõlmab ka asutuste ja koolide raamatukogud.

Nagu ütles lastetöö metoodik L. Ronk, tehakse eeloleval viisaastakul kooliraamatukogudete selgeks nende ülesanne varustada koolilapsi õppekirjanduse ja klassiväliseks lugemiseks vajaminevate raamatutega. Ei või lubada, et jätkuks senine suund- mõnegi kooliraamatukogu komplekteerimisel raisatakse suuri summasid, kuid vajalikku raamatut õpilane sealt ikkagi ei saa. Võetakse uurimise alla raamatukogu abi õppeainete omandamisel. Kavas on uurida ka raamatukogudes lastele korraldatavate ürituste taset. Mis puutub aga kooliõpilaste lugemise suunamisse, siis hoopis enam arusaamist ootavad raamatukogutöötajad siin koolideit, eriti eesti keele õpetajatelt. Viimased peaksid raamatukogutöötajatega kooskõlastama nõudmised selle kohta, mida lapsed lugegu.

Kui raamatukogurahval on oma töö perspektiivid enam vähem selged, siis sedasama ei saa öelda klubiliste asutuste kohta. Konkreetseid plaane ja juhtnööre, mis klubitööd kergendaksid, välja töötatud ei ole. Iga klubitöötaja peab kohalikke olusid ja oma võimalusi arvestades ise nuputama ja leidma sobiva töövormi. Mõni aeg tagasi tehtud uurimisest “Klubi ja kaasaeg” kas pole veel jõutud järeldusi teha või ei ole need tegeliku klubitöö tegijateni jõudnud.

Kuni meil pole välja töötatud klubitöö teooriat, peab igaüks praktilise tegevuse käigus ise leidma sobiva ja vajaliku töövormi.

Kõige raskem on ehk loenguline töö. Kui ettevalmistus piirdub vaid sellega, et kutsutakse esineja ja pannakse plangule teadaanne, siis võib loengut juba ette enam-vähem läbikukkunuks lugeda. Mis teemal, kuskohas, mis ajal loengut pidada - kõik see tuleb enne loengu korraldamist läbi kaaluda. V. Lapp ei pidanud otstarbekaks põllumajandusteemaliste loengute korraldamist kultuurimaja poolt. On ju igas majandis olemas spetsialistid, kes on põllumajandustöötajate vajadustega rohkem kursis kui kultuuritöötaja. Kas poleks õigem, kui majand ise hoolitseks selle eest, et tema töötajad kuuleksid vajalikke põllumajandusteemalisi loenguid?

Temaatilistest             üritustest kõneldes leidis V. Oro: ei maksa alati orienteeruda sellele, et üritusest võtaks osa teab kui palju inimesi. Võib üritada ka kitsamas ringis, kui see koosneb inimestest, kes asjast tõsiselt huvitatud. Kui üritus inimestele tõesti meeldis, mis tähtsus on siis sellel, kui palju seal osavõtjaid oli.

Kes peaks hoolt kandma selle eest, et kultuuriasutusel oleks koostöö asutuse või majandi juhtkonnaga, partei- ja komsomoli-algorganisatsiooniga? V. Lapp leidis, et see on eelköige kuituuriltöötaja kohustus. Koostööd on aga tingimata vaja, sest nii kultuuriasutuse, partei- kui ka komsomoliorganisatsiooni peaülesanne on inimeste kasvatamine. E. Sammul kiitis teedevalitsust, kus on kõikide Jõgeva linna asutustega võrreldes kõige abivalmim ja mõistvam juhtkond.

Kitsaimast kohast kultuuritöös- ruumikitsikusest - tegid juttu E. Sammul, S. Tuula ja teised vestlusringis viibijad.

Kuigi klubitöö on minemas seda teed, et isetegevusringide kõrval kasvab huvialaringide kaal on siiski selge, et isetegevus jääb. Inimesi, kes eneseteostamiseks vajavad võimalust oma laulu ja tantsu-, näitlemisannet arendada ja teistele näidata, leidub alati. Ent- nagu ütles A. Paeveer- tegijaid ju oleks, aga kuulajaid - vaatajaid ei jätku enam. Ammugi pole uudis see, et kultuuritarbija nõudmised on saavutanud nii kõrgetaseme, et isetegevus sellele järele ei jõua. Ei saa oodata inimeselt, kes tegeleb mingi kunstiga põhitöö kõrvalt, niisama kõrget taset kui kutseliselt kunstnikult. Pealegi vahetuvad isetegevuskollektiivide liikmed tihti. Need, kes hingega isetegevuse juures, jäävad aegapidi vanaks, noori aga nii kurb, kui see pole – on peale kasvamas vähe. Viimast pidas S. Tuula osalt ka selle viljaks, et vahepealsetel aastatel ei pööratud koolides suuremat tähelepanu isetegevuse viljelemisele. Praegu on olukord koolides muutunud ja tulevikku võime vaadata ehk pisut lootusrikkamal pilgul.

Kas ei peaks asutuste juhatajad inimesi premeerides meeles pidama ka tublimaid isetegevuslasi. Mõtte tõstis üles E. Sammul. Ta tõi näiteks Põlva rajooni Kalinini-nim. kolhoosi esimehe, kes saatis majandi pasunamehed kolhoosi kulul Narva-Jõesuhu puhkama. Nii suuri võimalusi pole kaugeltki igal asutusel ja majandil, küll aga võiks kiitvalt märkida käskkirjas, anda väikese preemia jne.

V. Lapi arvates peaks ka siin tulema algatus kultuuritöötajatelt. Tema ise on teinud nii kui kolhoosirahvas on koos, võtab ta omatehtud diplomid ja kingitused kaasa ning läheb ka sinna. Kolhoosi esimees annab kätte autasud töö eest, tema jälle isetegevuse eest.

Kindlasti on meie majandusjuhtide seas vähe põikpäiseid, kes pole kuliuuriasutusle ettepanekul nõus paremaid isetegevuslasi oma töötajate hulgast kiitvalt märkima või koguni premeerima. Inimesele tähendab aga väga palju kui mõistetakse ka tema vaevanägemist hinnata. Ainult et kultuuritöötajad peaksid ise aktiivsemad olema oma isetegevuslaste eest välja astuma. Ei hakka ükski majandusjuht kultuuriasutusi pidi järele uurima, kes tema töötajatest on isetegevuslasena heas kirjas. Tal ei jätku selleks aegagi. Algatus - nagu öeldud tulgu kultuuritöötajailt.

M. Roos arvas, et kõige parem isetegevuse propaganda on see, kui ka juhtivad töötajad mõnes isetegevusringis kaasa löövad. Nagu Adavere sovhoosi direktor V. Meister, “Kungla” kolhoosi esimees A. Sildnik ja paljud teised tootmisjuhid ning spetsialistid.

Häid ettepanekuid tegi A Paeveer. Miks mitte vahetada kultuurimajade vahel esinejaid? Nii et näiteks jõgevalased annaksid kontserdi Põltsamaal, põltsamaalased aga Jõgeval. Oleks uudsem ja huvitavam nii esinejail kui ka publikul. Seda on muidugi juba praktiseeritud, aga võiks laialdasemalt. Ka asutustes tegutseb ansambleid estraadi- ja tantsuringe. Miks mitte kutsuda neid vahel kultuurimajja esinema. Siis veel ülevaatustest - tore, et neid korraldatakse, see innustab inimesi püüdlikkusele. Aga vabariikliku ülevaatuse tihe sõel hirmutab mõne nii ära, et ei julgegi välja tulla. Miks mitte korraldada rajooniülevaatusi solistidele, ansamblilele jt. ringidele? Seda soovi samuti ettepanekut korraldada eeloleval suvel ansamblijuhtidele üle rajooniline seminar toetasid koosolijad õige elavalt. Kultuuriosakonna juhataja H. Toome lubas ettepanekut kaaluda. Nii et võib veel ükskord kinnitada: üks pea on hea, mitu pead hulga parem. Selles mis vestlusringis räägiti, oli kindlasti mõnda edasiviivat ka eeloleva viisaastaku töödeks. Kui jutt ainult jutuks ei jää.