• Raamatukogu reedel, 26. jaanuaril SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

T.Siimets  Punalipp(1978), 7. jaanuar, nr. 3, lk. 2.

 

Oleme harjunud raamatukauplustes pikkade järjekordadega, kui letil on uudiskaup. Oleme harjunud end pidama üheks enamlugevaks rahvaks. Ja küllap see ka nii on. Ent juhtub ju sedagi, et vaimuvara ostetakse lihtsalt riiulikaunistuseks või tolmukogumiseks.

“Et raamat tõeliselt lugemislembese inimeseni jõuaks seegi ole raamatuühingu üks eesmärke,” räägib Vaike Oro, ühingu vastutav sekretär meie rajoonis.

Ent eesmärke on teisigi: aidata kaasa vana raamatute ostul ja müügil, tutvustada kirjandusteadust ja kirjamehi, hoogustada kirjastustegevust. Üleliidulises ulatuses on päevakorras ka raamatute populariseerimine üldse, meil jäävad aga napiks mõned arvukadki tiraazid.

“Üleliiduline Vabatahtlik Raamatusõprade Ühing (siis oli käibel veel selline nimetus) moodustati 3. oktoobril 1974. Mõni kuu hiljem, 27. detsembril sai asi teoks ka Jõgeva rajoonis. Asutused võisid osa võtta kollektiivse liikmena, üksikisikud kuulusid algorganisatsioonidesse, mis töökohtades loodi.

Asutamiskoosolekul pandi kirja 9 algorganisatsiooni, praeguseks on neid 22. Kollektiivseid liikmeid on 10, see näitab esiritta kuulumist vabariigis.

Laekunud liikmemaks jõuab teisipidi tagasi meie raamaturiiulile, sest kulub see ju peaasjalikult kirjastustegevuse parandamiseks. Ühingu liikmetele on mõeldud ka eritiraazid, raamatuühingu embleemiga. Mõistagi saavad uudiskirjandust eelkõige need asutuste raamatulevitajad, kus algorganisatsioon olemas. Ühingu tegevust mitmekesistavad rohked kirjanduslikud üritused, kohtumised kirjanike ja kirjandusteadlastega. Kõigi nende võimaluste kasutamine sõltub aga eelkõige inimeste endi initsiatiivist.”

Sedapuhku sai kirja pandud see, milliseid eeliseid ja võimalusi raamatuühingusse kuulumine kätkeb. Ent siingi on omad umbsõlmed. Vaike Orol pole kerge põhitöö kõrvalt, ta on rajooni keskraamatukogu juhataja, kõigega toime tulla. Olgugi et igapäevane töö on samuti raamatute keskel. Aga kui nõutakse liiga palju aruandeid, kui algorganisatsioonidelt ei laeku tööplaanid ega isegi raamatutel tellimused, siis pole sugenenud pettumusest kerge lahti saada.

Ühing on alles noor. Vahendeid ja võimalusi tuleb tasapisi juurde. Ent soovid ja tahtmised on kole suured ja oh seda solvumist, kui kõigile kirjandust ei jätku. Ka on jäänud lihtsalt jutuks üritused, mida algorganisatsioonid võiksid korraldada, ehkki raamatukogu on abi pakkunud. Viljandi teatril “Ugala” on olemas luulekavad, millega soovi korral esineda, on terve nimistu huvitavaid ja sisukaid loenguid, mida kuulata. Võta ja vali vaid! Aga kui korraldati A. H. Tammsaare loomingule pühendatud õhtu, selgus, et keskkoolinoori saalis polnudki. Huvipuudus?

“Jah, aktiivsemad tunduvad olevat siiski keskealised inimesed. Teisalt aga tegutseb raamatukogu juures õpilaste algorganisatsioon “Noorustuli”. Heli Nõlvaku juhtimisel on koos käidud juba 1975. aastast alates, kaks-kolm korda kuus. Liikmeskond suureneb pidevalt.

Tublilt töötab ka Põltsamaa teeninduskombinaadi algorganisatsioon, samuti adaverelased.

Eriti õnnestusid kohtumised P. Tooma ja A. Otsaga ning R. Kaugveriga. On ju üks asi lihtsalt raamatut lugeda, ja hoopis teine asi, kui sinu ees seisab luust ja lihast kirjanik, isiksus, tänu kellele sa mõistad paremini mitte ainult tema poolt kirjutatut, vaid kirjandust üldse.

Kas raamatule võivad konkurendiks kujuneda televisioon, raadio?

“Vaevalt,” naeratab V. Oro, “raske on siiski ette kujutada inimest, kes raamatuid ei loe ega armasta, kes stiilinõtkuse, lugemismõnu vahetab teleri vastu.”