Riina Mägi  Vooremaa(2008), 27. märts, nr. 37, lk. 8.

Lihavõttepühad on seks korraks küll läbi, aga Põltsamaal tegutseva Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu konverentsisaalis kestavad need teatud määral edasi: sealne näitus “Paastust lihavõtteni”, millel eksponeeritud Põltsamaa kunstikooli õpilaste tööd, on avatud 2. aprillini.

Et kõik Agu Sihvka kombel ausalt ära rääkida, tuleks alustada sellest, et laste fotonäitus, mis keskraamatukogu konverentsisaali seinu praegu tegelikult oleks pidanud ehtima, jäi piltide puudumisel üles panemata. Ning keskraamatukogu direktor Rutt Rimmel pakkus vabaks jäänud näituseaega kunstikoolile. Sealsed õpetajad panid pead kokku ja otsustasid välja panna op-kunstist inspireeritud tööd, mida on eri näitustel küll jupikaupa varem eksponeeritud, aga üheskoos mitte. Ent mis sest taustast ikka enam lahti seletada — näitus sai ju hea ja põhjendustki, miks just neid töid ja just sel ajal näidatakse, polnud keeruline välja mõelda.

“Paastuaega peaksid mustvalged taiesed väga hästi sobima: on ju looduski paastuajal värvivaene,” ütles kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja. “Nii, nagu loodus puhkab, peaksime me paastuajal puhkust lubama ka oma organismile. See eeldab aga värvikirevalt tarbimiskarussellilt mõneks ajaks maha astumist.

"Kui mustvalge op-kunst sümboliseerib, nagu öeldud, paastuaega, siis lihavõtteid sümboliseerivad paarkümmend lustakat paberimassist jänest. Enamik neist on punaste, mõni aga ka siniste või mustade nööpsilmadega või sootuks silmitu.

“Sinisilmne on ilmselt eriti naiivne,” pakkus Ethel Hakkaja itsitades ning tunnistas samas, et tegelikult määrab paberjäneste karakteri rohkem kõrvade asend. Mõni jänes tundub kõrvu vaadates tahes-tahtmata lustakam, mõni arem, mõni trotslikum.

Elus modell

Op-kunsti tööd ja jänesed on valminud õpetaja Viive Väljaotsa kompositsioonitundides üsna mitme aasta jooksul. Ethel Hakkaja hinnangul võib näituse kaasautoriteks lugeda tervelt kolme kunstikooli lendu. Nimesilte tööde juures pole, nii et tegemist on tõelise ühisnäitusega.

“Kui jäneseid tehti, oli õpilastel elus küülik modelliks ees,” meenutas Ethel Hakkaja. “Ühel õpilasel, Linda Maisväljal oli nimelt kodus küülik ja ta võttis selle kaasa. Temast tehti siis fotosid ja visandeid ning nende põhjal ruumilisi taieseid. Täitematerjalina kasutati Vali Pressi trükikojast saadud paberijäätmeid.”

Paberjänesed olid väljas ka mulluse noorte laulu- ja tantsupeo ajal Tallinnas toimunud üleriigilisel õpilastööde näitusel “Õuepuu”.

“Olemasolevatele jänestele meisterdasid õpilased natuke lisa ning tegid juurde veel mõned maskid — ning saimegi kokku päris efektse väljapaneku,” ütles Ethel Hakkaja.

Kui paberjänesed üleriigilisel näitusel juhtumisi kultuuriminister Laine Jänese silma alla ei sattunud, siis sel esmaspäeval pidi ta neid kindlasti nägema: maakonnavisiidi käigus viibis ta ka keskraamatukogus.

Tuju ja naaber

Küsimusele, kas abstraktsete op-kunsti tööde spontaanselt tekkinud kujundites võiks kuidagi peegelduda autori iseloom, ei osanud ei Ethel Hakkaja ega ka temaga kaasas olnud kunstikooli vilistlane, Tallinna Ülikooli ajalootudeng Aive Peil (temagi on üks näituse kaasautoritest) üheselt vastata.

“Pigem sõltus see, missugune kujund paberile tekkis, hetke tujust,” arvas Aive. “Eks naabri paberile sai ka võib-olla kiigatud ja sealt tahtlikult või tahtmatult eeskuju võetud.”

Kujundid varieeruvad äärmiselt nurgelistest sujuvalt looklevateni. Et tuimale käsitööle mitte ülearu aega raisata, kasutati suuremõõtmeliste tööde saamiseks tehnilisi abivahendeid: üksikut motiivi aitas peegeldada ja mitmekordselt samale paberile kopeerida masin.

Kellele Põltsamaa noorte op-kunst meeldima hakkas või kellele selle vaatamisest väheks jäi, mingu lähiajal Tallinna: Piiskopi tn 2 asuvas Ungari Instituudi galeriis on 3. aprillist 10. maini avatud op-kunsti rajaja Victor Vasarely (1906-1997) graafika näitus. Vasarely ideed on tugevasti mõjutanud tänapäeva moe-, reklaami- ja filmitööstuse ning disaini arengut. Kuigi kunstnik elas suurema osa elust Prantsusmaal, pidas ta oma ungari päritolu oluliseks. Näitusel, millega tähistatakse kunstniku sajandat sünniaastapäeva, on eksponeeritud tema poolt 1969. aastal sünnilinna Pecsi muuseumile annetatud töid. Hiljaaegu teatavaks saanud fakt, et tegelikult pole Vasarely sündinud mitte 9. aprillil 1908, nagu teatmeteostes kirjas, vaid 9. aprillil 1906 (kunstnik valetas end omal ajal mingil põhjusel kaks aastat nooremaks), ei peaks juubelimeeleolu segama.