Toomas Reinpõld Vali Uudised(1995), 3. veebruar, nr. 44, lk 4.

 

24. jaanuaril oli mul võimalus vestelda meie maakonna keskraamatukogu juhataja pr. Vaike Oroga. Olin meeldivalt üllatunud selle staazhika daami optimismist ja maailmanägemusest. Pr. Oro ei kuulu virisevate inimeste hulka, kes kurdaks raske elu, kõrgete hindade, ülejõukäivate maksude jmt. üle. Temas on olemas elujaatav hoiak ja kindel usk paremasse tulevikku, millest oleks eeskuju võtta paljudel inimestel nii noorema kui vanema põlvkonna hulgast. Me vestlesime mitmetel teemadel, mis puudutasid Põltsamaad ja põltsamaalasi, majandust, poliitikat, sotsiaalprobleeme, kultuuri, haridust jne. Ei olnud ühtki sellist eluvaldkonda, milles pr. Orol ei oleks olnud oma seisukohta või mille kohta ta oleks öelnud, et seda teemat ma hästi ei tunne. Mind pani heas mõttes imestama tõsiasi, et kui tavaliselt naised poliitikast ei huvitu ega soovi ka nendes küsimustes diskuteerida, siis meie raamatukogu juhataja osutus selles suhtes meeldivaks erandiks. Põltsamaa asjadest rääkides arvas minu vestluskaaslane, et kindlasti peaks midagi tõsist ette võtma siinse iibe tõstmiseks ja siia noortele inimestele töökohtade loomiseks. Ta soovib, et riiklikul tasemel lahendataks maa ostu-müügiga seonduvad küsimused, kuna tavaliselt välisinvesteerijad seavad esimeseks tingimuseks osta maad nende poolt rajatava ettevõtte jaoks. Pr. Oro arvas, et kui selline firma kindlustaks tööd siinsele elanikkonnale, aidates kaasa tööhõive suurendamisele ja selle kaudu noorte inimeste arvu kasvule ning sellelt ettevõttelt laekuvad maksud annaksid lisa kohaliku omavalitsuse kõhnale rahakotile, oleks selliste ettevõtete loomine igati tervitatav. Ja kui me sellistele ettevõtjatele mõne hektari maad müüme, ei tähenda see mingit Eestimaa mahamüümist, seda enam, et juhul, kui too ärimees mingil põhjusel Eestist lahkuma peaks, ei saa ta siit endaga hooneid ega seadmeid kaasa viia. Pr. Oro kinnitas ka seda, et kui taloleks võimalus valida, kas toetada noori peresid või pensionäre, siis langeks tema eelistus kindlasti esimesena nimetatuile. Selle kinnituseks võib tuua näite, kus meie raamatukogule otsiti üsna hiljuti koristajat ning kus sellesse ametisse võttis direktriss vastu noore ema, kellel siiani polnudki töökohta. Pr. Oro aga ütles, et taloli võimalus valida ka eakamaid inimesi, kelle tööharjumused ja - kultuur on üldiselt paremad kui enamikul noortel inimestel. Hariduse kohta arvas pr. Vaike, et õppuritele tuleks võimaldada pikaajalisi normaalse protsendiga laene, luues sellega suurema stiimuli teadmiste omandamiseks ja tehes niisugusel moel hariduse kõigile kättesaadavaks. Mu jutukaaslane aga rõhutas ka seda, et tingimata tuleb noored kooli lõpetanud inimesed kindlustada tööga, sest kui meie koolilõpetajad peavad lihtsalt laia ilma mööda õnne otsima minema, .siis vaevalt keegi neist ilma garantii s.o. ilma tulevase töökohata enne õpingute algust krediiti julgeks võtta.

Pensionäridele soovis pr. Oro öelda, et nad võiksid tunda rohkem rõõmu oma lastest ja lastelastest ja sellest, kui järeltuleval põlvel paremini läheb, kui neil läks. Ta ütles, et oli meie elu niisugune nagu ta oli, aga tulevik kuulub ikkagi noortele. Ta oli vanemale põlvkonnale väga tänulik selle eest, et nad suutsid vaatamata rasketeleaegadele võõra võimu all hoida alles meie keele ja kultuuri, suutsid üles ehitada sõjahaavades vaevleva Eesti. Olles ise selle põlvkonna esindaja ja tundes hästi nimetatud põlvkonna muresid, lausus pr. Vaike, et nad oleksid väärt palju kordi kõrgemat pensioni, kui neile praegu makstakse, kuid reaalsus on teistsugune ja meie noor riik vaene. Võlad eesti rahva ees aga lasuvad riigil, keda tänase seisuga enam olemas ei ole ja kelle õigusjärglane ise vaesuses ning viletsuses ägab.

Tulles tagasi Põltsamaad puudutavate küsimuste juurde, ütles juhataja, et Põltsamaa on ilus ja suhteliselt vaikne väike linn ja et meie linnal on ka toredad juhid ning eestvedajad nii linnavalitsuse kui ka volikogu näol. Volikogu liikmena kinnitas Vaike sedagi, et see on tore kollektiiv, kus ei lähtuta mingisugustest isiklikest ambitsioonidest ega kembelda oma. erakondliku kuuluvuse pärast nagu riigi seadusandlus organites. Seal tehakse tema sõnul tõsist ja asjalikku tööd põhimõttelistest vaidlustes sünnib tõde. Et see tõesti nii on, võin selle artikkli autorina kinnitada, kuna mul on olnud võimalus mitmest istungist osa võtta ja sealset arutluste ning vaidluste käiku jälgida. Võin veel lisada, et Vaike Oro on üks aktiivsemaid volikogutöös osalejaid ja arvan, et selle energilise naise osas on linnarahvas õige valiku teinud. Ega muidu ta endise maavolikogu liige saanud olla, kui ta poleks olnud tuntud kui hea asjaajaja ja organisaator, kes on ühelt poolt kompromissialdis, teisltpoolt aga suudab vastu võtta keerulisi lahendusi nõudvaid otsuseid.

Veel tuleb pr. Vaike Orol tegelda volikogu liikmena linna majandusprobleemidega, mille ümber keerlevatel muredel ei näigi lõppu tulevat. Siinkohal arvas mu jutukaaslane, et inimestel tuleks ikkagi raskusi trotsides püüda sooja ja kommunaalteenuste eest võlad likvideerida, kuna vastasel juhul langeb suurem koorem ausalt ja kohusetundlikult maksvate korterivaldajate õlule, sest keegi peab ju kütte lõppude - lõpuks kinni maksma. Samuti lausus pr. Oro, et LE "Tare' inimesed peaksid oma töös täpsemad olema, sest nende poolt tehtud apsudest saavad alguse nii mõnedki arusaamatused. Rääkides korterite erastamise teemal, arvas pr. Vaike, et need tuleksid siiski erastada, sest see sunniks elanikke oma majade probleemidega ise tegelema mitte ühele või teisele ametkonnale lootma. Kui on valida halva ( mitte erastada ) ja halva ( erastada ) vahel, siis on arusaadav, et otsus tuleks teha teisena nimetatud variantide kasuks. Pr. Vaike arvas, et peale erastamist kaotaks selline asutus nagu LE "Tare" üldse mõtte, sest siis suhtleksid ühismajade elanikud soojatootjatega otse.

Pärisin oma vestluskaaslaselt sedagi, et mida ta arvab perearstindusest ja üldse Põltsamaa linna ette kerkinud ja parajaid vaidlusi tekitanud meditsiiniprobleemidest. Pr.Oro arvas et need inimesed, kes selle perearstikeskuse rajamise mõtte algatasid ja kes seda organiseerivad, on tublid ning julged arstid kellele kuulub ka tema poolehoid. Kui see on kord praegu üle riiklikuks prioriteediks ja kui taoliste keskuste loomiseks riigi poolt rahasid eraldatakse, oleks lausa rumal sellist võimalust mitte kasutada, arvas pr. Vaike. Ja veel ütles ta et kohalikud meditsiiniprobleemid tuleb lahendada eelkõige siinsete arstide poolt koostöös kohalike võimuesindajatega.

Selle jutu lõpetuseks tahaksin lugejale meelde tuletada, et pr.Vaike Oro on eelkõige kultuuriinimene, kellele meeldib enda sõnul käia teatris, reisida, lugeda, aga ka käsitööd teha. Vastandina enamikule meie linna inimestele ei meeldi pr. Vaike Orole eriti aiatööd, kuid talle meeldivad see - eest muud kodused toimetused ja üle kõige armastab ta oma õpitud raamatukogutööd. Muret teeb ainult see, et paljud tublid naised meie raamatukogus hakkavad varsti pensionile jääma ja sellesse majja vajatakse hädasti tööle noori inimesi. Probleem pole pr. Oro arvates mitte niivõrd nende inimeste leidmises, kuid just elamispinna puudumises Põltsamaal.

Niisugune sai ülevaade pr. Vaike Oro mõtetest, veendumustest ja tegemistest. Küsitluse tema enda kohta loodan avaldada ühes järgmistest lehenumbritest.