Tiiu Pihlakas  Raamatukogu(2001), nr. 2. lk. 18- 19.

 

Meie jutuajamine on inspireerit rõgeva Maakonna Keskraamatukogu pearaamatukoguhoidja TIIU PIHLAKA järsust otsusest minna päevapealt pensionile ja pisut ka veebruari viimasel päeval kuulatud kõnekoosolekust .

Täna on siis viimane aeg võtta kokku: mida Teile õieti on tähendanud elu koos raamatukoguga? Kas midagi jäi ka tegemata, ja süda, kas tema on kõigega rahul?

Raamatud ja raamatukogutöö on mulle alati meeldinud ja olnud tõesti kogu mu elu 1962. aastast, kui ma pärast Viljandi Kultuurikooli lõpetamist Viru-Jaagupi külaraamatukogusse ametisse läksin. Mõned aastad olin ka raamatukogundusest eemal, aga 36 aastat saab ikka täis.

Raamatukoguelu on väga palju muutunud ja nagu ütles mu noor kolleeg, raamatukogu pole pärast internetipunkti avamist enam endine - sinna tuleb väga palju rahvast, kellel pole raamatukoguga midagi pistmist. Nendega tuleb aga kogu aeg õiendada ja tegelda, nii et päris raamatukogutöö ja lugejate jaoks jääb vähe aega.

Ma arvan, et kui ikka tunned, et sul pole oma erialale enam kuigivõrd anda, et sa ei suuda uueneva rutuga kaasas käia, siis ei tohi kohta kinni hoida. Minu arust on väär

võtta vastu palka ja pensioni, ise mõistes, et tööga ei saa enam vajalikul määral hakkama.

Mu süda jääb aga valutama kodulootöö pärast, see on praegu ohus, sest kogude arvutisse sisestamise ,kõrval ei jõua enam keegi alaga korralikult tegelda. Kodukandi info on aga kohaliku raamatukogu tööpõld. Ma ise püüdsin üht-teist korraldada, kogusin väiksematele raamatukogudele arhiividest ja muuseumidest vajalikku materjali jne.

Teine tõsisem probleem, mis muretsema sunnib, on seotud keskraamatukogude direktorite ja osakondade juhatajate ametis püsimisega. Minu arvates oleks pidanud ka need kohad konkursi alla viima, sest kui inimene teab, et viie aasta  pärast võidakse ta kehva töö tõttu lahti lasta, siis annad endast kõik. Praegune olukord on aga eriala

arengule takistuseks. Tõsi, Tartus, O. Lutsu nimelises Linna Keskraamatukogus toimub majasisene konkurss osakonnajuhatajatele, aga mujal? Külaraamatukogudes see muidugi praegu välja ei mängiks, sest tööpuuduse olukorras võivad omavalitsused hakata oma lähemaid kaastöötajaid kohale upitama. Hingel on veel keskraamatukogude omavaheline koostöö. See peaaegu puudub. Suured raamatukogud on liitunud konsortsiumi, aga väiksemad peaksid ka kiirel arvutistamise ajal omavahel tööd mõistlikumalt jaotama. Näib hoopis, et pigem uhkustatakse, kui kaugele keegi kondi sisse löömisega on jõudnud, ometi saanuks ühiselt tegutsedes lihtsamalt.


Jumal teab, kuidas rahvaraamatukogude käsi ülepea pärast haldusreformi käima hakkab, kuigi ausale konkursile võiks ka suuremates raamatukogudes enam tähelepanu pöörata. Mida tööpraktika ütleb, kas kooliraamatukogudega ühendamine on Teie arvates see parim lahendus? Kõnekoosoleku toolis andis Kultuuriministeeriumi kantsler mõista, et ühendatud raamatukogu võiks tulevikus muidki inimese elus ettetulevaid asju lahendada?


Ideaalis muidugi. Kui mõelda kõikidele toimunud aruteludele, siis pole ühendamistee ju ilmvõimatu, eriti väiksemates kohtades. Ühise katuse all internetipunkt, kooliraamatukogu ja rahvaraamatukogu - jaa, nõus, aga igaühe jaoks oma töötaja.

Tegelikult on raamatukoguhoidjad juba leppinud mõttega, et raamatukogu endisel kujul kaob. Kui riigi suund on kokkuhoid, siis tuleb otsida uusi ideid, aga neid tuleb põhjalikult kaaluda. Eks meilgi oli vahepeal suur hirm, et kui haldusreformi tagajärjel jääb alles vaid kolm omavalitsust, siis need ei hakka ometi kolmekümmet raamatukogu ülal pidama. Ainuke lohutus on avaliku teabe seadus, midagi ikka jääb järele ...


Olgem konkreetsed, kooliraamatukogude sektsiooni juhataja ei taha ühendamisest suurt kuulda, tema arvab, et raamat peab olema lapse nina all.


Kui kuulata Ester Sõrmust, siis on nad agarad oma tahtmist ellu viima. Aga rahapuuduse juures võib juhtuda, et maal kaob ära hoopis täiskasvanute teenindamine. Kahjuks on viimasel ajal kujunemas situatsioon, kus rahvaraamatukogud tahetakse koolidesse viia, sest koolimajad kipuvad tühjaks jääma. Meil on juba esimene juhtum, kus keskkool muutub põhikooliks. Kooliruumid on suured ja raamatukogu tahetakse kolida Maarja kooli. Seal tekivad aga omad probleemid. Esiteks asub kool alevist kilomeeter-poolteist väljas, teiseks peab raamatukogu kohustused enda peale võtma. Praegu on rahvaraamatukogutöötajatel maal väga raske - selle väikese palga eest tahetakse kõik tema kaela veeretada. Kurb, aga keegi ei julge ka vastu hakata, sest on olnud juhtumeid, kus öeldakse, kui ei jõua ja ei taha - mine ära!

Pearaamatukoguhoidjana olen aastaid kogunud kooliraamatukogude statistikat ja tean, et põhikoolides tegelikult raamatukogu puudub (õpikutega tegeleb keegi õpetajatest), glümnaasiumides on olukord parem.


Mulle meenub Teid kuulates, kuidas 70-ndatel ja 80ndatel käsitleti eesti ilukirjanduses (Mats Traat) väikeste külakoolide ja muude väikeasutuste kaotamist, ajalugu kordub, ehk isegi jäigemalt. Valulisemalt kindlasti, sest meil ju nüüd oma riik ja omad otsused.

Me muudkui kordame ja kordame, et raamatukoguhoidaja elu on raske, majanduslik sissetulek väike, aga tänane kõnekoosolek sunnib mind hoopis arutlema küsimuse üle, kas mitte kolmainsus raamat-raamatukogu-raamatukoguhoidja pole tasakaalust väljas, ja paraku esimese kahjuks. Oluliseks on muutumas raamatukogu iseeneses ja raamatust kõneldakse valdavalt koos rahaga.


Jah, raamat on tõesti jäänud nagu teisejärguliseks.

Osutan veel kord sellele noorele raamatukoguhoidjale, kes oli oma aruandessegi kirja pannud, et raamatukogu sai 6000-kroonise turvaukse, et kindlustada 16 000 kroonist arvutit. Aga see, et ta ostab igal kuul ka mitme tuhande krooni eest raamatuid, ei oma mingit tähtsust! Ma ise muretsen endiselt oma raamatukogu raamatute pärast. Tahtsime head, panime plastaknad, aga kliima on raamatukogus täiesti muutunud. Honunikul tuled nagu sauna - niiskus, niiskus ja veel kord niiskus. Mis saab meie kallitest raamatutest, kui asi lähematel aastatel ei muutu.


Mida siis nüüd tegema hakkate, aega terve ilma täis käes. Kas ütlete ka ERÜ-le hüvastijätusõnad?


Ei, ei, ma katsun olla kõigega kursis ja kui minult palutakse abi, siis olen alati nõus. Aastate jooksul on kogunenud raamatuid, mida kavatsen pensionipõlves lugeda. Ja kapid vajavad sorteerimist ja telgedel tahan õppida kuduma. Ma küll praegu lahkun raamatukogundusest, kas lõplikult, seda veel ei tea, aga südames jään alatiseks raamatukogude ja raamatukoguhoidjatega. Ma lihtsalt soovin, elage kenasti edasi, kes te jääte. Ela edasi, eesti raamatukogundus!