• Raamatukogu reedel, 27. aprillil SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Raamatukogu 30. aprillil AVATUD 10.00-17.00
    1. mail
     SULETUD

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Toomas Reinpõld  Vooremaa (2017), 11. märts, nr. 29, lk. 5.

Europarlamendi saadik Marju Lauristin ütles, et kui ta tahab tegelikult puhata, siis võtab õhtul krimka kätte ja hommikuks on see läbi loetud.

Põhjuse Põltsamaa raamatukogus peetud salongiõhtu külaliseks just Marju Lauristin  kutsuda andis tema elulooraamat "Marjustini sajand", mis jõudis lugejate ette möödunud  aasta detsembris.

Lauristin ütles, et kutse Põltsamaale oma raamatust ja mõtetest rääkima tulla, oli tema jaoks väga oluline. Teda seob Põltsamaaga tema vanavanaonu,  vanavanaema vanem vend, kes  oli Põltsamaal tegutsenud Aleksandrikooli esimene juhataja.  Ajakirjandusõppejõuna toonitas  Marju Lauristin põltsamaalaste  jaoks olulist fakti, et Põltsamaa  on Eesti ajakirjanduse häll, kus  ilmus esimene eestikeehe trükiväljaanne. Lauristini hinnangul  on Põltsamaal ajalooliselt tähtis  roll ka väga olulise tööstuskeskusena.

"Marjustini sajand" valmis koostöös

Oma raamatu saamisloost  rääkides tõdes Marju Lauristin, et tegelikult pole ta just kuigi hea  kirjutaja, vaid hoopis hea rääkimisoskusega inimene. Lauristini  antud hinnangut annab kaalu,  et ajakirjanikuna tegi ta raadio-,  mitte lehetööd.

Kogu tema täiskasvanuelu on  olnud täis rääkimist. Eurosaadiku tööle lisaks tegutseb ta osalise  koormusega õppejõuna, kellel  tuleb samuti väga palju rääkida.  Ta ei pea kuulajate ees esinedes  teksti paberilt või monitorilt  maha lugema, vaid ta saab ilma  ette kirjutatud tekstita suurepäraselt hakkama. "Kui ma oleksin  pidanud üksi niisuguse mahuka  raamatu kirjutamisega hakkama saama, siis oleksin pidanud  vaatama sügavalt iseendasse,  minema kuhugi nunnakongi ja  olema üksinda nelja seina vahel,  vee ja leiva peal. Siis ehk oleksin  suutnud seda teha," arutles ta  naljatades raamatu kirjutamise  üle. Artikleid on ta palju kirjutanud, aga ka see võtab palju aega  ning paari tunniga ta artiklit valmis ei saa. Enne üleandmist teeb  ta artiklitesse rohkelt muudatusi  ja kirjutab neid sageli mitmel  korral ümber.

Õnneks on Marju Lauristinil  palju ajakirjanikest sõpru, kes  talle raamatu koostamisel ja  kirjutamisel appi tulid. Ta palus  endale appi oma endise õpilase Margot Visnapi, kes Marju  Lauristini salvestatud jutu üles  kirjutas, mida nad siis koos toimetasid ning lugemiskõlbulikuks  seadsid. Seejärel jäi raamatu  tegemise idee mõneks ajaks  soiku. Marju Lauristin oli juba  europarlamendi saadik ning  töö kõrvalt polnud raamatuga  tegelemine kuigi lihtne. Juhtus  nii, et tema poole pöördus Ene  Hion, kellelt olevat päritud, kas  ta oleks valmis Marju Lauristinist  raamatu kirjutama. Ene oli olnud  Marju Lauristinile ajakirjandustudengina praktika juhendaja  ja nad tundsid teineteist üsna  hästi. Et, väike osa raamatusse  sobivat materjali oli juba Margot Visnapiga valmis kirjutatud,  tegi Lauristin ettepaneku võtta  raamatu kokku kirjutamine ette  kolmekesi. Nii läkski. „Heade sõpradena saime me enamvähem ühtemoodi aru sellest, missugune võiks olla raamatusse sobilik tekst. Osa teemasid algatasid Ene Hion ja Margot Visnap, osa rääkisin omal algatusel juurde. Kui kogu materjal paberile oli saanud, sõelusime välja selle osa, mis raamatu jaoks kõlbulik võiks  olla," kirjeldas Marju Lauristin  raamatu valmimise protsessi. 

Raamatu kokku seadmisel tuli  kolmel selles protsessis osalenul erinevaid kirjutamise stiile  ühtlustada. Stiilide erinevus  tuli hästi esile Margot Visnapi  kui kirjutava ajakirjaniku ja Ene  Hioni kui rääkiva ajakirjaniku tekstides.

Raamatu kujundajaks kutsusid  nad Peeter Lauritsa, kes on Lauristini hinnangul Eesti üks parimaid fotokunstnikke. Töö kestis  läbi kahe aasta, sellega seotud  seltskond kogunes paaril korral  kuus päris mitmeks tunniks omavahel arutlema ja diskuteerima.

Väga tõsiseid diskussioone  põhjustas ka raamatu pealkiri,  mille üle vaieldi kuni viimase  hetkeni, kus pakuti välja nii  rohkem kui vähem kirjanduslikke variante. Marju Lauristini  nägemusel võinuks pealkirjaks  olla "Üle tumeda vee". "Inimese  elu ongi nagu paadiga üle tumeda vee sõitmine," selgitas ta.  Selle peale teatas tema endine ajakirjandustudeng Tiina Kaalep,  et selline on ühe luulekogu pealkiri. Ka sõna elavik lipsas Marju  Lauristini peast läbi. Elavikuks  nimetab ta hetke, milles me  praegu elame ja kus kohtuvad  minevik, olevik ja tulevik. 

Liisk pealkirja osas langes alles  siis, kui piltlikult öeldes trükimasin juba käima oli pandud.  Majustiniks on hüütud Marju Lauristini juba koolpõlvest alates  ja see hüüdnimi on teda saatnud  nii ülikoolis õppides kui hiljem  õppejõuna töötades. Koolivihikutele ja ülikooli konspektidele  kirjutas ta peale nime Marjustin.  See nimi kajastab hästi tema elupõlist võitlust Lauristini nimega. Marjustinile lisatud sajandi  all peab Marju Lauristin silmas  20. sajandit, mida ta peab oma  sajandiks. Mine tea, ehk oleks  raamatu ilmumine käesoleva  aasta sisse lükkunud, kuid kirjastuse sooviks oli, et see näeks  trükivalgust enne möödunud aasta jõulupühi.

Üle kõige armastas palju lugeda

Pöördudes tagasi oma lapsepõlve meenutas Marjustin  kuidas ta üle kõige lugeda armastas. Vanemad hakkasid talle  tegema üha rohkem etteheiteid  selle kohta, miks ta aina loeb ja  õue mängima ei lähe. Ta peitis  parasjagu pooleli olnud raamatuid küll laua, küll teki alla, kuid lugemishuvi püsis jätkuvalt suur. 

Vaatamata sellele, et on tiitli  poolest juba vanavanaema,  püüab ta ajaga kaasa käia ning  kannab nüüd üsna mahukat  raamatukogu endaga kaasas  tänapäevases, lugeriks nimetatavas, seadeldises. Lisaks juturaamatutele mahuvad lugerisse ka europarlamendi saadiku tegevuseks vajalikud ja teaduslikud materjalid jmt.

Keskkoolipäevil käis Lauristin vahel oma hea sõbrannaga  Tallinna vanalinnas jalutamas, tundide viisi üksteisele loetud  raamatutest lugusid jutustades ja sealt saadud mõtete üle fantaseerides. Küsimusele kas Maju  Lauristin üldse paberi peale on  kirjutanud vastas ta, et arvutiajastul enam peaaegu mitte, aga  varem otse loomulikult ja palju.

21. sajandit kujundavad selle sajandi lapsed

"Marjustini sajand" valmis  mõistagi juba arvuti abil ja on  ka digitaalsel kujul olemas. Sõna  "sajand" on Marju Lauristini  jaoks pealkirjas väga oluline,  sest tema meelest on 21. sajand  alanud vormiliselt ja matemaatiliselt, kuid mitte veel sisuliselt.  Alanud sajandit hakkavad europarlamentääri sõnul kujundama  alles sellel sajandil sündinud ja  sündivad lapsed.

Külaline lausus, et inimese  edasised vaated elule määrab  suures osas ära tema lapsepõlv  ja kodu. Tema pärines kodust,  kus oli palju raamatuid ja ka  tema koolikaaslased olid suure  lugemusega, nendest mitmed  on praegu avalikkusele hästi tuntud inimesed. Õpetades  ajakirjandustudengitele sissejuhatust meediasse, laseb ta neil  kõigepealt vestelda oma vanemate ja vanavanematega ajast,  mil nemad olid 18-19aastased  noored. Ta palub tudengitel uurida, milliseid raamatuid nende  vanemate ja vanavanemate  noorusajal loeti, millest räägiti,  milliseid väärtusi tähtsustati  jne. Oli sellistest kodudest pärit tudengeid, kus vanemad ja vanavanemad laste ning lastelastega  avameelselt kõigest rääkisid.  Samas oli ka neid kodusid, kus  noored alles tudengina said teada asjadest, mi]lest neil varem  polnud aimugi.

Küsimusele selle kohta, milline võiks olla Marju Lauristini  nägemusel tuleviku kool, lausus  ta, et tuleviku hariduse andmine  hakkab toimima suures osas  läbi virtuaalsete sidevahendite  ja praktilise tegevuse. Näiteks  võib õpilane raamatute, fotode, artiklite, kellegi räägitud juttude  kokku panna oma nägemuse ajaloost. Õpetajaga siis lihtsalt arutletakse erinevate nägemuste  üle. Ta usub, et tulevikukoolis hakkab õppetöö toimima rohkem  debati vormis.

Europarlamentäärist vanaema ja vanavanaema kinnitas, et  lapsed on sellisteks aruteludeks  väga avatud ja võimelised debateerima. Ta on oma lastelaste ja  lastelastelaste puhul märganud, et tänapäeva väga infomeeritud lastel on tihti koolitundides igav.  Hoopis vilkam arutelu erinevatel teemadel käib kooliväliselt  koolikaaslaste ja sõprade ringis.  Kaaslaste ja sõprade ringis arutatavad teemad aga peaksid ka koolitundidesse jõudma.

Tema kõige noorem lapselaps  on väga pühendunud arvutiinimene, kes on õppinud kunstiklassis ja tegeleb arvutikunstiga.  Viimases klassis asus ta õppima  õhtukooli, sest tegeleb hiliste  õhtu- ja öötundideni välja arvutikunstiga ega taha hommikul  kella kaheksaks kooli minna. Marju Lauristin peab seda õigeks  otsuseks, sest kui selline ajakava  tema lapselapsele sobib, siis miks  mitte nii oma aega ja tegevust  planeerida. Eurosaadik usub, et  selline koolikorraldus muudab  ka õpetajad loomingulises mõttes ja oma tegevuse planeerimises vabamaks.

Samas lisas ta, et edaspidi  piisab üldhariduskoolis kaheksast-üheksast õppeaastast, mille läbimise järel võib noor juba ülikooli õppima asuda. Lauristin tõi  näiteks, et mõnes Kesk-Euroopa  riigis hakkavad lapsed õppima  juba kolmeaastaselt. Tema hinnangul läheb meie koolikorralduse süsteemi tõttu praegu suur  osa laste potentsiaalist lihtsalt  kaduma. "Minu kõige suuremaks  mureks on, et arvutiajastu ja  raamatuajastu inimeste vahel ei  tekiks ületamatult suurt lõhet,"  mõtiskles eurosaadik. Lauristini  sõnul peame tõsiselt mõtlema sellele, kuidas tuua tänane  kahe- või ka kolme- või veel  enamakeelsed ning "arvutikeelsed" noored "raamatukeelsete"  inimeste maailma, et ka nemad oskaksid väärtustada eesti keelt, kultuuri ja tavasid ning hoida oma rahvusriiki. Oma arvutifännist lapselapsel soovitas ta  muude tema loodud arvutimängudele lisaks teha ka arvutimängu „Kalevipojas“. Samuti võiksid tänapäeva lapsed lisaks "Kevade"  lugemisele teha sellest näiteks  omaloomingulise video.

Laulupidude eeskuju laulvas revolutsioonis

Arutelus Marju Lauristiniga  tõstatus küsimus, kust jookseb  piir rahvusluse ja natsionalismi vahel. Külaline ütles, et europarlamendis peavad nad koos  lätlaste, leedukate ja poolakatega seda teemat ikka ja jälle  soetama, mida tähendab meie jaoks rahvuslus, sest mitte igal  pool Euroopas ei saada sellest  ühtmoodi aru. Meil, eestlastel,  on eriline anne lahendada olukordi vägivallata ja rahulikult  läbi laulmise. Seetõttu on seda  teemat teiste Euroopa riikide  esindajatele selgitada meie  laulupidude abil. Selle teemaga  seoses meenutas Lauristin interrindelaste tormijooksu Toompeale 1990. aasta 15. mail, kui  interrindelased punaste lippude  lehvides ning autot kasutades  Toompea lossiplatsile pressisid.  Sellele järgnesid tollase peaministri Edgar Savisaare raadioüleskutse omadele. Ülevalt rõdult  seda tulemist jälginud Marju  Lauristin meenutas, kuidas meie inimesed vaikselt ja märkamatult  lossiplatsile hakkasid sisenema  justkui vesi läbi liiva. Jõudnud  välja platsi ette serva tõstsid  nad üles sinimustvalged lipud.  Seejärel hakkasid nad interrinde  tegelasi platsilt tagasi suruma,  asudes jõuga tagasi lükkama ka  platsile sõitnud veoautot.

Marju Lauristini sõnul oli see  äärmiselt pingeline hetk, sest  ühe või teise poole enesevalitsuse katkedes oleks võinud kähmluseks minna, veri voolama  hakata ning see pilt oleks kohe  ka maailma meediakanalitesse  jõudnud, mis oleks näidanud  meid maailmale vägivaldse rahvana ja paljud meie sõbrad maailmas oleksid meile selja pööranud. Kõik rõdule kogunenud naised lugesid sealt meestele peale sõnu: "Mehed tasa, mehed rahulikult, rahulikult, rahulikult!" Marju Lauristin läks rõdult alla, astus läbi väikese ukse lossiplatsile ja nägi kuidas mehed rusikasse tõmbunud käsi seljal hoides ning rinnaga autot lükates veokit lossiplatsilt tagasi surusid. Siinkohal tõmbas külaline taas paralleeli laulupidudega, kus suures rahvamassis kõik üksteisega arvestama peavad, kus lauljad üksteise häält kuulevad ja tajuvad, et nad on tilluke osake ühest harmooniast. Just selline laulupeo kultuur ja distsipliin, üksteisega arvestamine ja dirigendile allumine toodi üle ka laulva revolutsiooni võidusse ja tuli eriti selgelt esile äärmiselt äreval hetkel Toompea lossiplatsil 1990. aasta maikuus.

Usu üle ei saa otsustada kultuuritausta tundmata

Usuküsimusest rääkides lausus külaline, et meis, eestlastes, elab protestantlik vaim. Protestantlik  usk ei tähenda seda, et me käime regulaarselt kirikus ja palvetame, vaid meie usk peitub töö tegemises. Lauristini sõnul peame me tööd pühaks tegevuseks. Töö tegemise kaudu tunnetame, kas meie elu on õnnistatud või mitte. Kui meie jaoks on mõistetav selline nähtus nagu säästlikkus, siis Euroopas on praegusel hetkel säästlikkus lausa sõimusõnaks saanud, eriti lõunapoolsetes riikides, kus säästlikkusse ja kärpepoliitikasse suhtutakse kui tohutusse ebaõiglusesse ja ülekohtusse.

Põhjamaalastena ei arva me, et inimene on looduse kroon, vaid me peame ennast osakeseks  loodusest. Lauristini sõnul on senine arusaamine meie kohast maailmas kaasa tulnud talupojatarkusega.

Marju Lauristin toonitas, et kultuuriruumi väärtuslikule alusele on usk väga oluline.