• Raamatukogu reedel, 27. aprillil SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Siiri Õunap  Vali Uudised(2003), 24. oktoober, nr. 81, lk. 5.

 

Krahv Bobrinski ning vürstide Gagarinite raamatukogu (1788-1919)

XVIII saj., pärast Põhjasõda hakkasid tekkima ka eraraamatukogud, eelkõige mõisnike raamatukogud. Võib öelda, et raamatukogud olid suisa mõisakultuuri kohustuslikuks osaks. Erinevalt mõisadest, mis on säilinud rohkem või vähem, pole baltisaksa aadlike raamatukogudest kuigi palju järele jäänud. Nii ei leidu andmeid ka A. G. Bobrinski raamatukogukogu kohta ei raamatuloolises kirjanduses ega Venemaa eraraamatukogusid käsitlevates teatmikes. Sellest kõnelevad leitud raamatud ise.

Kindralmajor krahv Aleksei Grigirjevits Bobrinski (1762-1813) sai mõningail andmeil Põltsamaa lossi omanikuks 1792., teistel 1794. aastal (Petina, L. Krahv Bobrinski raamatukogu Põltsamaal. Bobrinski oli küllaltki värvikas isik Vene ajaloos. Ta sündis Katariina II ja vürst G. G. Orlovi abieluvälise pojana, kelle ilmaletulekut varjati kaua. Siiski jälgis Katariina II tähelepanelikultoma poja elukäiku. Poja kasvatajaks oli Katariina II usaldusisik Ivan Betski, tuntud vene pedagoog. Bobrinski õppis Maaväe Aadlikorpuses ning on ka teada, et juba siis kogus ta ka aktiivselt raamatuid. Euroopareiside ajal, mis kestsid ühtekokku viis aastat, jätkas ta ka raamatute ostmist, lisaks sellele ka vanu käsikirju ja arvukalt geograafilisi kaarte.

Eestisse saabus 26-aastane Aleksei Bobrinski 1788.a. oma ema nõudmisel- see oli karistuseks kõlvatu elu ja Pariisis maha jäänud tohutute kaardimänguvõlgade pärast.

Tallinnas abiellus Bobrinski linna komandandi tütre Anna Ungern Sternbergiga ning hakkas tegelema talle ema poolt ostetud Põltsamaa lossi sisustamise ning raamatukogu sisseseadmisega. Nii pidas ta läbirääkimisi tema poolt ostetud I. Betski raamatukogu tagasisaamise kohta, mis oli vahepealsetel aastatel olnud viimase tütre valduses. Siinkohal lähevad uurijate arvamused lahku. Vastupidiselt Jüri Kuuskemaale, kelle sõnul pani Bobrinski aluse oma raamatukogule alles Põltsamaal, väidab Larissa Petina, tuginedes päevikutele, kirjadele, biograafide teadetele, et Põltsamaale tulles oli Bobrinskil juba küllaltki soliidne raamatukogu.

Bobrinski raamatukogu oli lossis paigutatud eraldi tuppa. Kirjelduste järgi koosnes raamatukogu entsüklopeediatest, teaduslikust ja ilukirjanduslikust kirjandusest peamiselt saksa ja vene keeles, kuid leidus ka prantsuse, inglise-, itaaliakeelset kirjandust. Temaatika oli küllaltki mitmekülgne: geograafia, ajalugu, õigusteadus, mineraloogia, ökonoomika, füüsika, keeleteadus, sõjandus, etnograafia, kaubandus, põllumajandus, astronoomIa.

Krahv Bobrinski omanikumärgisega trükiseid leidub Rahvusraamatukogus, TÜ Raamatukogus, samuti Eesti Akadeemilises Raamatukogus. Põltsamaa lossist pärit raamatuid liikus hiljuti veel ka antikvaarsel turul (!). Nii ostis Rahvusraamatukogu 1999.a. kaks A. Bobrinski nimetempliga raamatut. Praeguseks ajaks on välja selgitatud ca 200 Bobrinski nime templiga raamatut. Mõnel raamatul leiduvad tagakaane siseküljel ka pliiatsiga kirjutatud tähed Obp (Oberpahlen).

A. Bobrinski tütre Maria kaudu, kes abiellus vürst N. Gagariniga, läks nii loss kui lossi raamatukogu Gagarinite suguvõsale.

Eesti mõisaraamatukogude lagunemine sai alguse revolutsioonijärgseil aastail 1918-1920 ning jätkus 1940-ndate aastate alguseni seoses baltisakslaste lahkumisega.

Mõisaraamatukogusid on uurinud eesti bibliofiil Julius Genss. 1920. aastal oli ta isilikult tunnistajaks Põltsamaa (Oberpahlen) lossiraamatukogust pärit kümnete kastitäite hinnaliste raamatute üliodavale müügile Tartu äärelinna puukuuris. Tema sõnul kandsid raamatud Põltsamaa lossiomanike krahv Aleksei Bobrinski ja vürst Nikolai Gagarini raamatumärke. Siinkohal panevad uurijad süü seoses lossi raamatukogu hävinguga eelkõige lossi "varanduste täievolilisele valitsejale" Karl Vildele, sest tema pani aluse raamatute ja arhiivi müümisele, nagu ta ise arvas, kõige vähem väärtuslikust, s.o.raamatutest alates.