• Raamatukogu reedel, 26. jaanuaril SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Ülle Lätte Vali Uudised(2004), 29. oktoober, nr. 83, lk. 5.

 

Seoses 20.-30. oktoobrini väidetavate raamatukogupäevadega on Jõgevamaa Keskraamatukogus Põltsamaal toimumas mitmeid üritusi. Nädala raames kohtusid raamatukogu ruumes Põltsamaa lugejatega ja raamatukogutöötajatega kirjanik ja kirjanike liidu hiljuti ametisse astunud esimees Jan Kaus ning kirjanikud Leelo Tungal, Urmas Vadi ja Eeva Park.

Raamatukogupäevade ajal külastasid kaks neljaliikmelist kirjanikegruppi kokku kaheksat Eesti paika. Esimene, juba nimetatud grupp käis Põlvas, Võrus, Põltsamaal ja Jõhvis. Teine grupp koosseisus Jürgen Rooste, Karl-Martin Sinijärv, Toomas Raudam ja fs(Indrek Mesikäpp) käis Viljandis, Haapsalus, Albul ning Pärnus. Visiitide eesmärgiks oli kirjanike ja lugejate üksteisele lähendamine.

Kirjanikud rääkisid eesti kaasaegsest kirjandusest, tutvustades rahvale nii endi kui teiste loomingut ja lugedes ette katkeid loomingu kõnekamatest kohtadest.

Pärast kirjanike esinemist said lugejad esitada ka küsimusi.

Kirjanik peab lugeja juurde minema

“Meie eesmärgiks on tekitada rahvas kirjanduse vastu huvi ja selgitada välja, kas kaasaegne eesti kirjandus kogu oma kirevuses on ajakohane ja kas ta suudab inimesele midagi öelda. Minu seisukoht on, et ta suudab, kuid see pole nii lihtne” räägib Jan Kaus ja nendib, et tänapäeva infoühiskonnas on info juurdetulv nii suur, et seda tuleb tõrjuda ja selekteerida. Seega info levitaja peab muutuma üha metoodilisemaks ja konkreetsemaks. Enam ei aita sellest, et raamat on poes, vaid sellega tuleb minna lugeja juurde.

Lugejale on vaja valikuvõimalust

Jan Kausi sõnul kirjanike liitu reeglina loetust tagasisidet ei anta, kuid kirjanikele küll.

"Klišee eestlase kinnisusest on käibiv. Seetõttu ei lähe eestlane oma tundeid eriti avaldama. Kuid tagasiside - minu seisukoht on, et ükskõik milline - on väga oluline," lausub Kaus ja selgitab, et kui ka keegi ütleb, et näiteks tema poolt kirjutatud raamat on halb, siis ta aktsepteerib lugeja arvamust.

"Inimesele tuleb anda valikuvõimalus. Kui kedagi häirib ropendav kirjandus, siis ma räägin talle neist kirjanikest, kes ei ropenda.

Ka Põltsamaa raamatukogus toimunud kohtumisel tõstatas üks vanemapoolseist prouadest üles küsimuse ropendavast kirjandusest. Kaus vastas, et sama küsimust on esitatud ka teistel kohtumistel. Kirjanike liiduesimees selgitas, et kui ropendamine pole pelgalt ropu sõna ütlemine ja see teenib sügavamat eesmärki, on ta omal kohal ja et ühele osale lugejaskonnast on kirjasõna vastuvõetav just sellises vormingus.

Liitu kuulub vaid väike hulk kirjanikke

Eesti Kirjanike Liitu kuulub väga erinevate kirjandusliikidega tegelevaid inimesi, kellest väga väike hulk on kirjanikke.

''Mina ei käsitle noorema põlvkonna kaasamist loomeliitu probleemina. Kirjanike liidul ei ole kirjanikele väga palju hüvesid pakkuda ja neid, mida ta pakub, pakub ta ka neile kirjanikele, kes pole kirjanike liidus. Kui võetakse vastu uus loomeliitude seadus, siis need võimalused konkretiseeruvad," sõnab Jan Kaus ja lisab, et tema näeb kirjanike liitu rohkem mõttevahetuse kohana ja tahab teha koostööd kõikide kirjanduslike jõududega ja kirjandusest huvituvate inimeste ja institutsioonidega hoolimata nende põhiametist. Kaus nimetab, et tema eelkäija Mati Sirkli töö liidus on olnud titaanne. Uus esimees midagi muuta ei kavatse, küll aga on koos tema tulekuga loota tegevusvaldkondade laienemist.

Ei saa Eestist kaua eemal olla

Kirjanike Liidu esimeest võib üsna tihti Põltsamaal kohata, sest siin elavad tema sugulased. Ka tema elukaaslase lapsepõlv on siin möödunud - ta on päritolult väga sügavalt Põltsamaaga seotud. "Minu ämma vanemad on maetud siinsele surnuaiale," selgitab Kaus.

"Põltsamaa on väga ilus, ehkki Viljandit on minu meelest maastiku poolest rohkem õnnistatud. Olen sellele mõtelnud, kuid mina ei saaks nii väikeses linnas elada. Olen Tallinnaga harjunud ja mõnikord tuleb tahtmine elada veelgi suuremas linnas," räägib enda sõnullootusetult linnastunud Kaus.

Ja ehkki Jan Kaus sooviks vahel elada ka mõnes Tallinnast suuremas linnas, ei ole ta siiski valmis Eestist päriselt lahkuma.

"Minu identiteedi kõige olulisem osa on see, et olen eestlane ja räägin eesti keeles. Olen olnud pikemat aega Saksamaal, Rootsis ja Soomes ja tean, et ei saa Eestist eemalolla. Ma vajan Eesti soid, metsi ja järvesilmasid, tema väikesi tolmuseid linnakesi oma räämas puumajadega."