Rimmel Rutt Ramatukogu(2004), nr. 5, lk. 10-11.

 

Mõni aasta tagasi võttis meie raamatukogutöötajal silma märjaks üks Tallinna väikemees, kes Põltsamaal koolivaheaega veetes ka lasteraamatukokku juhtus ning südamest hüüatas: "Küll teil on üks väärt raamatukogu!"

Tõepoolest, teed ja toimetad nii nagu oskad ja olud lubavad ega oota, kas see ka kiitust väärib. On ju Põltsamaa lasteraamatukogu ehk ametlikult Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu lasteosakond aastate jooksul ka kõrgemalt poolt autasusid korjanud, ent selline tunnustus lapse suust jääb südame külge ning paneb tagasi vaatama, kuidas oleme nii kaugele jõudnud ja kas ikka oleme nii kaugele jõudnud.

Raamatukogu ajalugu algab aastast 1953, mil juulikuus osteti esimesed 30 raamatut ning kanti 13.novembril põhinimestikku.

Neist on tänaseni säilinud ja arvel kaks raamatut: inventarinumbri 14 saanud Aino Tigase "Esimene veerandaasta" ja numbriga 17 märgitud Ada Tšumatsenko "Inimene kuult". Kaotanud küll oma esialgse välimuse ja kaanepildi, on need raamatud endiselt loetavad ja lugemissaalis kõigile kättesaadavad.

Sobivad ruumid saadi tolleaegse Põltsamaa Rajooniraamatukoguga ühte majja V. Kingissepa (Lossi) t. 15. Raamatukogu esimene juhataja ja ainuke töötaja oli aastail 1953-1955 Niina Matuhno. Algusaastail said juhataja ametit veel pidada Maria Norvet (1955-1958) ja Vaike Kaup (Oro) (1958-1970). Järgmised 20 aastat oli raamatukogu lastetööd juhtimas Anne Ütt, 1990. aasta novembris võtsin mina töö üle.

Aastatega kasvas kogu ja lugejaskond, juurde saadi töökohti ja töötajaid. Helge tulevik terendas 1962. aastal, mil koos rajooniraamatukoguga koliti vastremonditud majja Veski tänavas, mille sissepääsu ehtivad uhked sambad olid kui sümbol tarkusetemplile.

Lasteraamatukogu tööd on alati ilmestanud arvukad üritused, mida kunagi massitööks kutsuti ning mis aja jooksul raamatuüritusteks ja raamatukogutundideks sujuvalt ümber ristiti. Nii olid Põltsamaal populaarsed muinasjutuõhtud, kirjanduslikud ballid ja karnevalid, viktoriin-teatejooksud, lõkkeõhtud, kohtumised kirjanike ning teiste kultuuri- ja ühiskonnategelastega. Aeg-ajalt tegutses raamatukogu juures lugejate aktiiv, pioneerirühm või raamatusõprade klubi, just niisuguse nimega, nagu aeg parajasti nõudis.

1980. a. algul sai hoo sisse laste kirjandusliku omaloomingu ring "Tulesäde" ja selle kõrval nukuteatritrupp "Pöialpoiss".

Lasteraamatukogud on ikka meeles pidanud oma parimaid lugejaid. Põltsamaa raamatufännid said aastaid au osaliseks olla kantud seinatahvlile "Tubli laps - kes lugema kraps" ning samanimelisse kroonikaraamatusse.

Eks olegi ju iga raamatukogu traditsioonid kujunenud nii kohustuslike kui omaalgatusIike ürituste najal, võimalik, et igas piirkonnas isemoodi, ometi kõikjal äratuntavalt oma ajastu näoga.

Lasteraamatukogu 30. tegutsemisaastal saabus riigi tunnustus - sotsialistliku võistluse esikoht.

1990-ndatel aastatel sundisid muutused ühiskonnaelus ka raamatukogutöötajat enne kiirmarssi uuendustele hetkeks peatuma, sissejuurdunud arusaamadesse ja tegemistesse kriitiliselt tagasi vaatama ning otsustama kuidas edasi.

Põltsamaa lasteraamatukogu uueks põhieesmärgiks seati omanäolise kogu kujundamine, kus on esikohal eesti algupärane lasteraamat, klassikaline muinasjutt ja väliskirjanduse paremik, samuti eakohane ja püsiva väärtusega ainekirjandus.

Ütlesime ei lühendatud ja muul viisil sandistatud, ent ikka kirjanduse nime alla trügivatele üllitistele.
Raamatuürituste korraldamisel tõstsime esiplaanile kirjanduse tutvustamise ning laste loovust, fantaasiat ja loogilist mõtlemist arendavate viktoriinide ja võistluste läbiviimise.

Esimesed ehmatused arvutiga kokkupuutumisel õnnelikult üle elatud, hakkasime pikisilmi oma osakonda imemasinat ootama. Armastusega Ottinellaks ristitud arvuti saabus 1998. a. sügisel, pisut hiljem Kirjasto 3000. Ei osanud siis arvata, et järgmised kolm aastat on nii töötihedad, et õhtul ei märka kojugi minna. Aga niisugune see raamatukogutöötaja juba on ... Ja ega muu töö siis tegemata jäänud.

Meie suurpäev saabus 20. märtsil 2002, kui lasteosakond läks üle elektroonilisele laenutusele. Arvuti oli küll kenasti vastu võtnud meie ligi 20 000-lise raamatuvaramu, ent osakonna ruumid hakkasid kitsaks jääma. Lasteraamatud kõrgusid juba seitsmendal laudil ning nende kättesaamiseks tuli pingutada töötajalgi, rääkimata lastest, kes, ranitsad seljas, trügisid üksteist ja raamatuid. Lisaks niiskus, majavamm ja hallitus.
Nii kolisime 2002. a. lõpuks ajutistesse ruumidesse uut maja ootama. Ja aasta pärast, just ajal, kui lasteraamatukogu tähistas juubelinäitusega oma 50. tegevusaastat, pandi Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu juurdeehitusele nurgakivi. Renoveerimisele kuulus ka maja vana osa.

Pooleaastase ehitustööde jälgimise kõrval joonistasid osakonnajuhatajad riiuleid, laenutuslette ja kappe. Ka ruumide värvilahendused valis iga osakonnajuhataja ise. Lasteosakond minetas tagasihoidlikkuse ja läks riskile väga julgete värvidega: punane, must ning neid tasakaalustamas kreemikas taust. Tulemus peegeldub nii lugejate, külaliste kui muidu uudistajate nägudelt.

Ise peame kõige tähtsamaks seda, et lõpuks ometi on raamatutel koht olla lapsesõbralik, et lugejad võivad vabalt kõndida riiulite vahel ja valida endale meeldiv väljaanne, ning et enam ei pea muretsema asjade pärast, mida meie muuta ei saa.

Nii alustas Põltsamaa lasteraamatukogu ehk lasteosakond teist pooltsada uutes ruumides, osakonnajuhataja esimest korda oma kabinetis, lugemissaalis Anne Ütt ning laenutajana Nelli Orgmaa.

Ja et olla tõepoolest väärt raamatukogu, siis, tsiteerides iseennast ühest tunamullusest aruandest, püüdleme ikka ja alati sinnapoole, et meie lasteraamatukogu
• raamat oleks sisukas ja kaunis, puhas ja terve;
• näitusest saaks kultuurisündmus;
• ürituse päev muutuks pidupäevaks;
• lugeja püsiks aus ja lugemishimuline.