Новочебоксарск Riina Mägi Vooremaa(2008), 17. aprill, nr. 46, lk. 4.

Уссурийск

watch go to site Roosasid labradore pole olemas. Tavaelus, ma mõtlen. Kunstis on asjad teisiti. Seal on kassikäppadega elevandid ja roosad labradorid täitsa normaalsed nähtused. Ning maastikud vajavad mõnikord väljakarjumist. https://rotatui.top/fodzha.html Гармиш-Партенкирхен Kassikäppadega elevante ei maali Põltsamaa Ühisgümnaasiumi abiturient Eva Järv sugugi sellepärast, et ta bioloogiatunnist, milles elevante käsitleti, puudunud oleks ega teaks, missugused jalad elevantidel tegelikult on. Vastupidi. Peale Tallinna loomaaias elavate Aafrika elevantide on Eva isaga Indias käies näinud ka sealseid elevante. Aga Eva tundis, et tema piltidele sobivad rohkem kassikäppadega elevandid. Kes tahab, võib näha selles vihjet Eva kunagisele kunstikooli lõputööle, millel oli kujutatud suurt kaslast — leopardi. Lähemalt uurides leiab elevantide nahalt ka tükikese leopardimustrit.

go

watch Põltsamaa kunstikooli lõpetas Eva Järv neli aastat tagasi. Nagu enamik teisigi selle kooli esimese lennu vilistlasi, ei saanud ka tema kuidagi lahti kombest kunstikooli meeldivat ja harjumuspärast keskkonda edasi nautida. Muidugimõista mitte niisama kooli ruumides tolknedes, vaid ikka kunsti edasi tehes. Esimesena isikunäituseni jõudmist oodati tegelikult pigem mõnelt teiselt, vanemalt ja pealtnäha andekamalt selle lennu vilistlaselt. Hakkama sai sellega aga just kursuse pesamuna Eva. Tal oli selleks ehk ka natuke rohkem võimalusi: teised esimese lennu omad on juba kõrgkoolides laiali ega leia enam kunstitegemiseks naljalt aega. Eva käis aga viimastel kuudel hilisõhtuti kunstikoolis maalimas. 3. aprillil avas ta maakonna keskraamatukogu konverentsisaalis näituse "Roosad labradorid”. https://ybedijyv.ru/furmanov.html click here Roosad labradorid ei tähendagi tegelikult midagi konkreetset, vaid on pigem märksõna, mis peaks käivitama vaataja fantaasia. Fantaasiat läheb vaatajal Eva piltidega ühele lainele saamiseks vaja küll. Kunstiloo, näiteks Joan Miro, Cy Twombly ja Samuli Heimoneni loomingu tundmine ei teeks ka paha, sest nii mõnedki tööd on tõukunud nende pildikeelest. “Minuvanuse inimese puhul on teiste ideede peegeldamine vist veel loomulik,” arvas Eva. “Eriti kui ma leian neis ühisosa oma mõttemaailmaga. Esialgu analüüsib ja tõlgendab vist iga looja seda, mis tema ümber on, alles hiljem jõuab selle väljendamiseni, mis tema enda sees.” source url https://weloteoas.site/kosta-dorada.html Maailma kurbus Верона see url Saatesõnas installatsioonile “Maastikeväljakarjumine. Nendekokkukogumine” on Eva umbes samad mõtted kirja pannud pisut teisiti: https://stufftuqrto.top/yaroslavl.html https://fakiderlik.ru/gurdzhaani.html “Minu sees on minu enda maalitud maastikud. Et ma olen alguses, nii kunstis kui ka elus, siis sisemaastikud (Roosad Labradorid) pole niivõrd muutumise, kuivõrd kirjeldamise eesmärgiga. Ma ei saagi seda teha teisiti kui enda tunnete läbi. Et mu enda stiil on kujunemisjärgus, siis väljakarjutud maastikes on palju emotsioone. Seekordses väljakarjumises tulid maastikud kassikäppadega elevantide seljas.” https://stufftuqrto.top/gardabani.html follow url Esimesena köidabki vaataja pilku valgeks värvitud maalipukist, kõlarist ja juhtmetest koosnev helitaustaga varustatud installatsioon. Näituse tuumtaiesteks on aga vist siiski akrüülmaalid “Roosade Labradoride sünd” ja “Kogu maailma kurbus” ning samas tehnikas kolmepildiline sari “Labradoride kokkukogumine”. Москва Филёвский парк see “Kogu maailma kurbus” on neist kõige selgemini sõnastatava sõnumiga. Kolm lindu püüavad ära viia elevandiks kehastunud kogu maailma kurbust, aga kuna nad kõik lendavad eri suundades, ei liigu elevant paigast. https://tiolouyer.site/alaniya.html source site “Tihti ongi nii, et ei suudeta kokku leppida isegi selles, mille üle ja mis keeles vaielda, rääkimata sellest, et suudetaks koos tegutseda ja mingi tulemus saavutada,” ütles Eva. https://stufftuqrto.top/las-vegas.html Славгород(Алтайский край) Selle tööga läks ta maalimise ajal n-ö tülli: ta polnud sugugi rahul sellega, kuhu oli maalides jõudnud ning hakkas tööd musta värviga üle maalima. https://tiolouyer.site/moskva-filevskiy-park.html https://weloteoas.site/bilibino.html “Kui iseenda loominguga tülli lähed, siis tunduvad ka kõik muud asjad kogu maailmas halvasti olevat,” tunnistas Eva. https://ybedijyv.ru/gavana.html https://polertysa.site/moskva-otradnoe.html Lõpuks leppis ta pildiga siiski ära. Ülemaalimist meenutav must “kardin” muudab pildi idee aga veelgi nähtavamaks. Белгород go here Esimese oma emotsiooni materjalis väljendamise kogemuse sai Eva mõned aastad tagasi. Hetkel, mil kogu maailm oli must, hakkas ta hariliku pliiatsiga intensiivselt paberit kratsima. Tekkinud mustad pinnad üha laienesid, ent ühtäkki hakkas nende vahele välja joonistuma üsna selgepiiriline valge kujund — nagu valgus tunneli lõpus. Ja siis läks kogu maailm äkki heledamaks. https://rotatui.top/galapagosskie-ostrova.html https://ybedijyv.ru/o-naksos.html “On hommikuid, mil päike ei tõusegi. Ja on südaöid, mil päike rõõmsalt särab,” kommenteeris Eva.
Karm kogemus

Põneva pliiatsipinnaga “Leidmine eikusagilt” — sellesama paberikratsimise tulemus — on Eva isikunäituse üks vanemaid töid. Enamik on valminud tõesti viimaste kuude jooksul.

“Aga nii see küll ei olnud, et ma iga pintslitõmbe juures näitusetegemise või üldse tulemuse peale mõtlesin: mulle pakub mõnu maalimise protsess ise. Alles pärast hakkasin mõtlema sellele, et tuleks oma töid ka kellelegi näidata,” ütles Eva.

see url

https://polertysa.site/moskva-marino.html Näituse ülespanek ja avamine olid tema meelest kaugelt karmimad kogemused kui eesseisvad riigieksamid. Pärast seda, kui ta oli oma mõttemaailma pildilisel kujul publiku ette toonud ja osa sellest ka sõnades lahti seletanud, tundis ta end üpris kehvasti. Umbes nii, nagu oleks pidanud striptiisi tegema. Ajapikku sisetunne siiski paranes.

“Teatavat kõhedust tekitab minus see, et publik näeb üksnes tulemust, samas pole neil aimugi, missuguse protsessi tulemusena see on sündinud,” ütles Eva. “Idee ju teiseneb kogu aeg. Minu peas sündinud mõte pole lõuendi, paberi või papiga kohtudes ju enam see, mis ta algselt oli. Samas on see päris vinge, kui tajud, et sinu töö hakkab üles riputades oma elu elama. Üks mu sugulane rääkis näiteks näituse avamisel “Labradoride kokkukogumise” sarja kohta pikad jutud kokku.”

“Ega see tegelikult vist väga üllatav polnudki, et Eva meie vilistlastest esimesena isikunäitusega maha sai,” tõdes Põltsamaa Kunstikooli juhataja Ethel Hakkaja. “Kolmel viimasel aastal, kui vilistlastega n-ö projektipõhist õpet praktiseerisime, oli juba näha, et Eva sõltub üsna vähe õpetaja antud ülesannetest ja ajab rohkem oma asja.”

Isikunäituse tööd maalis Eva Etheli sõnul täiesti iseseisvalt. Õpetajate poolne abi oli rohkem moraalne ja füüsiline: pappide varumise ja maalide näitusele transportimise vormis.

“Ega Eval kunstist enam pääsu pole,” arvas Ethel. “Ma ei näe põhjust, miks ta peaks näiteks luuletama hakkama, kui ta end maalides nii hästi väljendada suudab.”

“Kunst on nüüd juba tõesti osa minust,” tõdes ka Eva. “Maalides kasvatan end seestpoolt. Ning ehitan justkui oma poolsaart — sellist, mis lubab mul olla iseseisev, sõltumatu, aga mis omab siiski tugevat sidet muu maailmaga.”

https://helumneli.ru/trir.html