• click here Raamatukogu kolmapäeval, 19. detsembril AVATUD 14.00-18.00

     
  • Raamatukogu 23.-26., 30.-31. detsember ja 1. jaanuar SULETUD

Riina Mägi Vooremaa(2008), 23. september, nr. 112, lk. 6.


Jõgeva Maakonna Keskraamatukogu konverentsisaalis saab 12. oktoobrini näha Elita Järvela, Ethel Hakkaja, Siiri Kõrva ja Marge Palootsa ühisnäitust “Rooma, Rooma” ehk piltideks saanud muljeid juunikuisest Itaalia-reisist.

Reis sai alguse ühest poolkogemata pillatud lausest.

“Käisime Räpinas Deivi Oru näitusel ja tagasi tulles pillas Elita poolnaljatamisi, et võiks Itaaliasse maalima minna,” meenutas Ethel Hakkaja. “Mõned meist võtsidki seda naljana, siis aga selgus, et Siiri on juba lennupiletid broneerinud. Tema leidis meile ka väga soodsa öömaja: ühe Roomast paarkümmend kilomeetrit eemal paikneva kämpingu või noortelaagri, kust sai tasuta bussiga Rooma äärelinna metroopeatusse sõita. Nii me siis Rooma läksimegi.”

Juuni algus oli Etheli sõnul sellise reisi ettevõtmiseks väga hea aeg: õppeaasta oli just läbi saanud ja pedagoogidel oli paras natuke “auru välja lasta”. Reisiseltskonna neljast liikmest on kolm nimelt õpetajad: Ethel Põltsamaa kunstikoolis, Siiri Põltsamaa Ühisgümnaasiumis ja Elita Jõgeva kunstikoolis. Ka supelrannad olid Itaalias sel ajal veel üsna inimtühjad: itaallaste jaoks polnud meri veel piisavalt soe, kehva suusailma maalt tulnutele sobis aga ujumiseks vägagi.

“Ega sel suvel rannamõnusid rohkem nautida saanudki kui Itaalias veedetud nädala jooksul,” ütles Ethel.

Tõsi, selgi nädalal nauditi rannamõnusid alles kolmandas järjekorras — pärast maalimist ja vaatamisväärsuste külastamist. Kumb kahest viimati mainitust pingereas esimene ja kumb teine peaks olema, selles polnud neli naist muidugi päriselt ühel nõul, aga lõpuks leiti kõiki enam-vähem rahuldav kompromiss.

Terrakota ja piiniad

“Minu jaoks olid Itaalias kõige inspireerivamad värvid. Kõige lummavam neist oli varemete punakas terrakotatoon: õnneks pole Roomat liig agara uusehitiste püstitamisega ära rikutud,” ütles Ethel. “Rohelist ma üldjuhul ei armasta, aga sealne roheline mulle meeldis. Meeldis seegi, et haljasalad polnud liiga klanitud: linnapargis kasvas pügamata rohi ja selle sees metsalilled. Nii mõnus oli sellises loomulikus keskkonnas rohu sees istuda ja maalida.”

Etheli hoogsatelt ja akvarellilikult õhulise värvikäsitlusega akrüülmaalidelt ei maksa otsida konkreetseid arhitektuuri- või loodusobjekte, vaid eelkõige tervikmuljeid Roomast ja selle ümbrusest kui niisugusest: sealsetest värvidest, valgusest. Elita akvarellidel on äratuntavaid motiive tunduvalt enam. Tema kaheksa töö hulgast jäi esimesena silma sinakates toonides Rooma panoraam, millel kesksel kohal Peetri katedraal.

“Nägime seda linnapargist avanevat panoraami nii päeva- kui ka õhtuvalguses,” ütles Elita. “Näitusepilt kujutab õhtust vaadet. Maalisin selle küll hiljem kodus ja mitte niivõrd kohapeal tehtud visandite kuivõrd käelise mälu järgi. Kes ise samas kohas viibinud, saab aru, et tegemist pole tegelikkuse üks-ühele kujutamisega, aga see polnud ka mu eesmärk.”

Kaks väga põnevat tööd kujutavad kujutavad puid. Puud — võimsad piiniad ja püramiidjad küpressid — olidki need, mis Elitale kohale jõudes kõigepealt muljet avaldasid.

“Nii uue inimese kui ka uue maaga tutvudes saab tihti määravaks esmamulje,” ütles Elita. “Meie jõudsime Itaaliasse õhtupoolikul ja sõitsime kõigepealt ööbimispaika. Rooma me tol päeval ei jõudnudki. Nii et esmamuljena talletusidki looduspildid, milles domineerisid võimsad piiniad. Olles küll meie männi sugulased, on nende võra struktuur hoopis teistsugune.”

Ühel pildil on Elita kujutanud aga segiläbi hooneid, varemeid, puid, inimesi, loomi ja kes teab, mida veel. See pilt kõnelebki sellest, kui erinevad muljed ja emotsioonid inimest võõrasse paika sattudes enda võimusse haaravad.

“Ma ise samastun oma näitusepiltidest kõige enam just selle sasipuntra-pildiga,” ütles Elita.

Mis ei tähenda, et Roomas viibimine tema mõtte puntrasse oleks ajanud. Vastupidi: kodustest oludest hoopis erinevates maalimine on tema sõnul väga kasulik.

Igaühel ise tehnika

“Võõras keskkonnas sünnivad kompositsiooniliselt hoopis teistsugused pildid. Kasvõi juba sellepärast, et mäest alla või alt üles mäele vaadates tekivad teistsugused perspektiivid kui meie tasasel maastikul,” ütles Elita. “Iseendale üllatuseks võid tuntud tehnikaidki võõras kohas mõnevõrra teistmoodi kasutama hakata, sest enda jaoks uute asjade kujutamiseks tunned alateadlikku vajadust vormigi uuendada.”

Kasulikuks kogemuseks pidas Itaalias käiku ka Siiri Kõrv. Tõsi, tema oleks seal oldud nädala pigem ajaloo- ja kultuurimälestiste uurimiseks kasutanud.

“Saime Etheliga olukorrast natuke erinevalt aru. Ka näituse tegemine oli tema idee,” ütles Siiri. “Kohapeal jõudsin teha vaid mõned visandid, näitusetööd on hiljem kodus maalitud. Et palju mul nende tegemiseks aega polnud, valisin pastellitehnika: selles edeneb töö jõudsasti ja olen seda suhteliselt palju viljelnud ka.”

Nii kukkuski välja, et kõik neli näituseautorit on kasutanud oma Rooma-muljete väljendamiseks eri tehnikat: Ethel põhiliselt akrüüli (mõned akvarellid on tal ka), Elita akvarelli, Siiri pastelli ja Marge õli. Tõsi, tema jõudis näituse avamiseks valmis vaid ühe töö, aga võrreldes kolme kaaslasega on tema maalimiskogemus väiksem ka: ta käib maalimas Elita Järvela juhendatavas Jõgeva kunstikooli avatud stuudios.

Näituse pealkiri tõi meelde ühe aastatetagust karikatuuri (autoriks oli vist Priit Pärn), millel üks vihmauss (või oli see tigu?) kurdab teisele: “MUUDKUI ROOMA JA ROOMA! TAHAKS PARIISI!” Sellest ajendatult sai Ethel Hakkajalt küsitud, kas tuleval aastal läheb sama seltskond Pariisi.

“Ei, ikka Rooma! Minu arvates võiks seal vabalt kümme aastat jutti käia: seal on nii palju maalida!” vastas Ethel