Riina Mägi Vooremaa(2008), 14. oktoober, nr. 121, lk. 4.

Kui ametlikult algavad üleriigilised raamatukogupäevad "Loeb, mida loed” alles tuleval esmaspäeval, siis Põltsamaal tegutsevas Jõgeva Maakonna Keskraamatukogus said need sisse juhatatud juba möödunud neljapäeval — näituse "Ettevõtlike Põltsamaa inimeste lemmikraamatud” avamisega.

Sellise näituse korraldamise mõte tekkis mulluste raamatukogupäevade aegu, mil avaliku elu tegelased keskraamatukogus (aga ka mitmes muus raamatukogus) laenutajaametit proovimas käisid. Eks siis pärinud päris-raamatukogutöötajad ühe-päeva-raamatukogtöötajatelt üht-teist ka selle kohta, mida nad lugeda armastavad. Nüüd võeti ette omavalitsusjuhtide, kultuuritegelaste ja äriinimeste põhjalikum küsitlemine ning pandi nende lemmikraamatud näitusele: lapsepõlves suuremaid lugemiselamusi pakkunud kirjandus lasteosakonna näituseriiulitele ja praegused lemmikud raamatukogu fuajee vitriinidesse.

"Arvasime, et selline näitus võiks pakkuda meie lugejatele äratundmisrõõmu: nii tore on ju tõdeda, et sul on ühe või teise tuntud inimesega sama lemmikraamat,” ütles keskraamatukogu direktor Rutt Rimmel. "Tõsi, kõigi raamatute kohta ei saagi öelda, et need on küsitletute lemmikraamatud. Pigem on need raamatuid, mis küsitletud inimesi kõige enam mõjutanud on või mis tähistavad mingit pööret nende elus.”

Kui enamasti võib fuajee näitusevitriinis leida ilukirjandusteoseid, siis Põltsamaa linnapea Jaan Aiaotsa lemmikraamatutena on väljas Antti Juutilaineni ja Jari Leskineni "Talvesõda” ning John Keegani "Esimene maailmasõda”.

"Ajaloo, eriti sõjaajaloo alase kirjanduse lugemine on minu meelest väga õpetlik, sest võimaldab mõista, miks teatud aegruumis on tehtud nii- või naasuguseid otsuseid,” ütles Jaan Aiaots.

Olulised väärtused

ASi Põltsamaa Felix juhataja Anti Orav oskas aga näituse avamisel tabavalt ära põhjendada selle, miks tal on lapsepõlve lemmikraamatutest eredaimana meeles just Astrid Lindgreni "Pipi Pikksukk”.

“Pipi Pikksuka kuju kannab endas väga olulisi väärtusi, mida ka tänapäeval peaks propageerima,” ütles Anti Orav. “Pipi ei öelnud näiteks kunagi, et see või teine asi pole võimalik, vaid otsis alati võimaluse, kuidas kavandatu teoks teha. Pipi polnud kunagi pahatahtlik, hoolitses alati teiste eest ja kaitses nõrgemaid. Koolivägivalla vastu suudaks ta arvatavasti väga edukalt võidelda.”

Kirjanik Henn-Kaarel Hellatil on aga soliidsele vanusele vaatamata tema lapsepõlve lemmikraamatu — Karl Ristikivi “Semude” — värssteksti katked veel praegugi peas ning ta polnud kade seda demonstreerima.

“Lasteraamatute hulgas on neid, mida viiskümmend aastat tagasi usinasti loeti, aga nüüd enam mitte, sest lapsed ei oska end nende tegelastega samastada ega neis kirjeldatud olukordadesse panna,” ütles keskraamatukogu lasteosakonna juhataja Nelli Orgmaa. “Samas on palju selliseid lasteraamatuid, mis meeldivad kõigile lugejapõlvkondadele. Näiteks sajand tagasi kirjutatud “Pal-tänava poiste” ja umbes pool sajandit tagasi kirjutatud Astrid Lindgreni raamatute kohta ei ütle keegi kunagi, et need on vananenud.”

Nuputamisülesanne

Kui paljudest populaarsetest lasteraamatutest on ilmunud ridamisi kordustrükke, siis näiteks Eno Raua “Mõru kook” ja Ondrej Sekora “Sipelgad ei alistu” pole ses mõttes kirjastajate tähelepanu pälvinud. Näituseriiulil seisavad need kaks raamatut kui mälestusmärgid raamatukogutöötajate heale tahtele ja käteosavusele: neid on igapidi lipitud-lapitud ning räbaldunud lehekülgi ise ümber trükitutega asendatud.

Jaan Aiaotsa lapsepõlve lemmikraamatut näitusel avamise ajal väljas polnud: tal ei tulnud nimelt küsimustikku täites selle raamatu nimi meelde.

“See oli selline raamat, mille rohelistel kaantel olid oravad ja igasugused puud,” meenutas linnapea. “Oli jah selline raamat, mulle see ka meeldis,” läks ajakirjanik ja luuletaja Ülle Lätte seepeale elevile.

“No hiljemalt kahe tunni pärast oleme me suutnud kindlaks teha, mis raamat see on,” arvas lasteosakonna töötaja Anne Ütt, kelle sõnul on selliste “nuputamisülesannete” lahendamine raamatukogutöötajate jaoks igapäevane asi. Lahendus saabus siiski tunduvalt varem: juba veerand tunni pärast naasis riiulite vahelt võiduka naeratusega Nelli Orgmaa, käes äsja kordustrükis ilmunud Felix Kotta raamat “Metsapere laulikud”. “Kas see?” küsis ta Jaan Aiaotsalt ja Ülle Lättelt ning nood tunnistasid, et just seesama.

Kui raamatukogutöötaja suudab napi kaanepildikirjelduse järgi raamatu tõepoolest üles leida, siis pealtnäha kõikvõimsale arvutile käib selline asi üle jõu. Ning muuski mõttes ei maksa arvutitest ja internetist ülemäära vaimustusse sattuda.

“Tänapäeva noored oskavad küll vanematest inimestest tunduvalt paremini internetist igasugu infot leida, aga hingeharidusest, mida annab ilukirjanduse lugemine, jääb neil pahatihti puudu,” ütles Rutt Rimmel.

Henn-Kaarel Hellat kommenteeris aga allakirjutanule vargsi ja vaimukalt tänavuste raamatukogupäevade motot “Loeb see, mida loed”.

“Teinekord loeb veel rohkemgi see, mida sa ei loe,” arvas Hellat.