follow link Vali Uudised  (2014), 12. november, nr. 86, lk. 5.

Kuna ilmunud raamat  Põltsamaa raamatukogust oli teistsuguse suunitlusega, siis  arvasid Vaike Oro ja  Hilja Toome, et nende  meenutused raamatukogust ja lahkunud  kolleegidest võiks ka  teistele inimestele huvi  pakkuda ning need  võiks ilmuda kohalikus lehes.

exmoney

http://iasi.travel/recollection/privat-24-na-vebmani.html Mõeldud, tehtud. Nüüd  saategi nende poolt  kirjapandut lugeda.

Meenutustega alustasime  5. novembri ajalehes,  kui oma mälestusi jagas lugejatega Hilja  Toome. Jätkame Vaike  Oro meenutustega.

2048

Mõned naljasorti  hetked raamatukogus  toimunud kohtumistest kirjanikega  Peaaegu kõikidele raamatukogus toimunud kirjandusõhtutele oli oodata palju rahvast. Ühed toredamad olid kohtumised kirjanikega.

http://hazivent.com/witness/kivi-bank-v-kazahstane.html Meeldejääv oli kohtumine kirjanike paari Ellen Niidu ja Jaan Krossiga. Mitmel korral olid nad meil külas siis kui Jaan Kross kirjutas oma ,,Keisri hullu".  Meile raamatukogu oli tol ajal väga viletsas seisus. Isegi WC oli õues, mille meie töötajad olid ristinud aadressiga Aia 1a (kõrval asuva tänava järgi).  Kui ma Ellen Niidule olin  seda olukorda selgitanud, kutsus ta Jaani kaasa,  kuna õues oli juba pime. Jaan Kross ei teinud sellest mingit erilist numbrit ja ütles: ,,Kirjutan vaid külalisraamatusse meie külaskäigust ja tulen sinuga  sinna õue vetsu. Ei mingit probleemi!"

http://indonesiacoffe.com/corny/hapo-krani.html Harilikult toimusid kohtumised kirjandusdekaadide jooksul, s.t kirjanikud tulid kohtuma  neile planeeritud ajakava järgi ja nad käisid nende päevade jooksul mitmes raamatukogus. Ajad olid  pandud paika peamiselt  liinibusside sõidugraafikut arvestades.

http://kiemtienmarketing.com/helpful/free-bitcoin-kazhduyu-minutu.html

enter Armastatud olid lastekirjanikud Ott Arder ja  Uno Leies. Kord oli Ott  kohtumas meil lasteraamatukogus Põltsamaal ja järgmisel päeval oodati  teda Võrru. Minu ehmatus oli suur, kui järgmisel  hommikul helistas minu  kolleeg ja uuris, kuhu meie  Oti olime pannud, sest  Võrru ta veel jõudnud ei  olnud. Otiga juhtus ikka,  et ta kadus mõnikord ära,  kuigi ta hiljem alati selle  kadumise heastas. Nii ka seekord.

http://gr8journey.com/yearn/oplata-mobilnogo-webmoney.html

moneypolo com Uno Leies kohtus ühe  dekaadi ajal meie rajoonis  mitmes paigas ning viimane kohtumine lastega oli  Jõgeva Sordiaretusjaamas.  Meie ülesandeks oli kirjanik sinna viia ja tagasi  Põltsamaale Tallinna bussile tuua. Kohtumine venis  aga oodatust pikemaks ja  Põltsamaale sõiduks jäi  vähe aega. Autoroolis oli  Nelli Orgmaa, alles sõitu  õppiv ja juhilubadeta, kuid  väga tubli juht, sest Põltsamaale bussile me jõudsime  ja viimane lause, mis selle sõidu jooksul öeldi, tuli Uno Leieselt: „Küll see Žiguli on ikka kiire masin!“

go

Põltsamaa raamatukogu ja muinsuskaitse  

source site Põltsamaa Muinsuskaitse Selts loodi raamatukogu juurde 5. oktoobri1  1987. aastal. Muinsuskaitseseltsi tegevusest on palju jutustada, kuid samas on ka sellest kõikjal palju kirjutatud. Alates iga aastastest muinsuskaitsepäevadest Põltsamaal (millest peaks ka filmid kindlasti olema). Filmide autoriks oli Heino Sutting.

see url

http://hazivent.com/witness/skrill-aliexpress.html Ilus oli kohtuda Eesti  arstidega kogu maailmast, kes olid läbisõidul Tallinnast Tartusse ning koos  nendega avati Põltsamaal  haigla seinal (Lossi tn) mälestustahvel armastatud  doktor Primale, kelle kommunistid olid mõrvanud.  Fotograafiks oli arstist kirjanik Enn Nõu Rootsist.  

http://homerepair.mmdnv.be/senior/mayning-zarabotok.html

Tore oli üritus Pilistverest pärit Jüri Vilmsi  mälestuseks. Pedagoogika ülikooli üliõpilased korraldasid meie raamatukogus  tema mälestuspäeval ilusa ürituse. Nende soov oli  teha seda tema sünnikohas, kuid nad ei saanud  selleks luba. Otsustasin  positiivselt, enne ülikoolist järele pärides, et kas nad  on ikka nende tudengid.  Pärast saime kuulda kiidusõnu, et julgesime selle  õhtu korraldada, milles  osales ka tolleaegne Pilistvere pastor Vello Salum.   Vahvad olid Põltsamaa  Põllumeeste Seltsi aastapäevad, mida tähistasime Heino Joosti kodutalus, kuna tema oli tulihingeline seltsi ajaloo uurija.

http://gu.asmadsen.no/raw/privatbank-kriptovalyuta.html

get link Kahest suuremast ettevõtmisest tahaks pikemalt kirjutada. Üks, mis oli iseenesest väga ilus ja lõppes mõnevõrra õnnetult ja teine, mis algas natuke kaosega, kuid lõppes väga õnnelikult.

1988. aastal tähistasime Põltsamaal Eesti Aleksandrikooli 100. aastapäeva. Selleks oli isegi komisjon (esimeheks tolleaegne EPA rektor Olev Saveli), kes selle päeva ettevalmistustega tegeles. Hommikul toimus koolis pidulik konverents. Minu ülesandeks komisjonis oli juhtida peale konverentsi vana koolimaja ees toimuvat pidulikku vabaõhu  päeva. Esinesid Põltsamaa puhkpilliorkester, segakoor. Kohal oli ka Eesti  Raadio. Komisjon oli otsustanud, et vana koolimaja  ehitakse lippudega. Kuna  teadsin, et lipud olid õhtul  ära toodud, siis tulin ma  rahuliku südamega konverentsilt rahva ette. Kuid  oma suureks ehmatuseks ei näinud ma lippe välja panduna. Palusin kooli raamatukogu juhatajalt  asjasse selgust tuua, kuid  pidulik õhtupoolik algas ja  lippe „ei leitudki" üles. Hiljem pidin ma Mart Laarile  asja selgitama, kui ta mulle Põltsamaale külla tuli, et  teada saada kuidas selline  asi juhtuda sai. Meie komisjoni liikmed sain ma  rehabiliteerida, peale ühe  meist, kes selle otsuse lippude kohta teinud oligi ja  nagu ma olen aru saanud teistele teadmata. Mis seal salata, selleks olevat olnud tolleaegne kooli direktor. Ma ei tea, mis oli tema eesmärgiks, kuid suur kaunis päev lõppes fiaskoga.

http://kalerkonto.tk/breakfast/kak-vivesti-dengi-s-balansa.html

utbs ws Teine lugu on seoses meie vabadussamba taasavamisega 1989. aasta suve1. 1924. aasta samba autoriks oli olnud Voldemar Melnik ning sellest sambast tehtud fotode järgi taastas vabadussamba skulptor Jaak Soans. Väga palju tegi rahakogumisel tööd väsimatu Helle Kull, kelle ettevõtmistega ei jõudnud ka meie sammu pidada. Avamispäev oli väga pidulik, Aidu võidualtarilt tõime tule, nagu oli  see olnud aastaid tagasi, laulis Eesti rahvusmeeskoor ja pidulisi oli palju.  Kuid vähesed teadsid, et  skulptori abiline ei jõudnud õigeaegselt kuju valmis ning ausamba alusel  oli butafooria. Kõik oleks  korras olnud, kuid esialgne ,,asetäitja" oli kerge ning  riie, mis pidi kujult eemaldatama, oli vihma sadama hakates muutunud raskeks. Ma ei ole palju elus  sellist tunnet tundnud,  mis mind siis valdas - mis  saab siis, kui koos riidega  sajab aluselt alla ka kuju  ise? Õnneks läks kõik hästi ja see ilus päev, mis andis  Põltsamaale tagasi tema  vabadussamba, lõppes õnnelikult. Ja õige varsti  pandi ka õige mees kohale.

go here