Vali Uudised (2014), 5. november, nr. 84, lk. 5.

http://kalerkonto.tk/breakfast/kak-vivesti-dengi-s-balansa.html

Kuna ilmunud raamat Põltsamaa raamatukogust oli teistsuguse suunitlusega, siis arvasid Vaike Oro ja Hilja Toomega, et nende meenutused raamatukogust ja lahkunud kolleegidest võiks ka teistele inimestele huvi pakkuda ning need võiks ilmuda kohalikus lehes.

go here

http://hazivent.com/witness/kivi-bank-v-kazahstane.html Mõeldud, tehtud. Nüüd saategi nende poolt kirja pandut lugeda.

source link

http://indonesiacoffe.com/corny/hapo-krani.html Hilja Toome meenutab  1. juunist 1953 -1. juulini 1954 tegutses praeguses rahvusraamatukogus omapärane õppevorm -tööõppus. Selle loomise tingis raamatukogutöötajate nappus. Juhuslikult olin ka mina nende 6 inimese hulgas, kes 70-80 kandidaadi seast õppustele kutsuti. Kuna oli tööõppus, siis oli töö korraldus selline, et 9.00-13.00 olid loengud ja peale lõunat töötasime erinevates osakondades. Alguses valmistas raskusi raamatute liigitamine ja neile õige kataloogi- ning paigutusindeksi leidmine.  Kataloogimisreeglid õppisime päris ruttu selgeks. Tore ja muretu aasta oli, saime ka 360 rubla palka.

go site

enter Ja oligi käes töölesuunamine. Ega ma Põltsamaale tulla ei tahtnud, raamatukogu oli 7 kuud ilma juhatajata pidanud hakkama saama. Nõustusin tulema üheks aastaks. Möödus aasta, siis teine, kolmas ja 20. juulil 2014 sai 60 aastat Põltsamaal elatud. 

http://hunglongland.vn/patient/obmen-valyut-belka.html

moneypolo com Põltsamaale jõudes kohtusin kõigepealt kultuuriosakonna juhataja Aino Luukasega. Temaga koos läksime raamatukogusse, mis asus Veski (Lossi) tänaval majas nr 15. Esimeses toas tutvustas Aino Luukas mind lasteraamatukogu juhataja Niina Matuhnole (Puksandova). Niinakesel oli täiesti vale elukutse. Kirjandusest ei teadnud ta tuhkagi, see-eest oli ta tunnustatud aldimängija puhkpilliorkestris.

2018

Tagumises toas istus uute raamatute keskel rajooniraamatukogu töötaja raamatukoguhoidja Olga  Gutmann. Olga tõusis püsti, kallistas mind ja ütles, et  olen raamatukogu päästeingel. Lihtsalt ei suuda üksi toime tulla, tööd on kuhjaga -raamatute arvelevõtmine, liigitamine, kataloogikaartide kirjutamine, lugejate teenindamine. Ja siis veel tööplaanide koostamine, üritused, majandusmured.   Siinkohal on õige koht  Olgast veidi pikemalt kirjutada.

enter site

source site Olga Gutmann (Areng)  sündis Peterburis 28. septembri1 1903. aastal. Olga  isa oli Putilovi tehase oskustööline, sai head palka ja  emal ei olnud vaja tööl käia.  Ta hoolitses kodu ja laste  eest. Olgal oli ka noorem vend. Olga sai hea hariduse ja väga hea koduse kasvatuse. Perel oli kesklinnas 6-toaline korter. Nende kodu oli haritud noorte kooskäimise kohaks. Ja siis tuli revolutsioon. Elu muutus hoobilt, kõik senised tõekspidamised tuli enda teada hoida. Esimesel võimalusel kolis perekond Eestisse. Olga oli siis 21-aastane. Siin saadi kuidagi elu joonde, tekkisid uued sõbrad, peretuttavad. Elati Tallinnas.  

http://inelmecsa.com/insight/yandeks-koshelek-qiwi.html

http://hazivent.com/witness/skrill-aliexpress.html Olga esimene abikaasa oli Eesti Vabariigi kõrgem sõjaväelane. Nüüd sai Olga jälle tõelist elu nautida. Ta kirjeldas mulle uhkeid balle ja pidusid, kus ta koos abikaasaga osales. Ilus elu ei kestnud aga igavesti. 1940.  aasta tõi jälle pöörde. Tema  abikaasa tapeti.

click here

Sõja ajal elas olga mõnda aega Adaveres venna  pere juures. Peale sõja lõppu  tuli ta Põltsamaale, et tööd  otsida, oli vaja ära elada. 

get link Olga teine abikaasa oli  kinomehaanik Hans Gutmann. Nende kooselu lagunes, nad olid liiga erinevad.  Mõnda aega oli Olga elukaaslaseks Ukrainast pärit  sõjaväelane Davõdov.

http://ita.co.jp/robust/kriptovalyuti-obmen.html

Põltsamaal elas Olga  Veski tänaval imepisikeses  toas. Tema korterinaaber  oli elu lõpuni lauluõpetaja ja Heli koori dirigent Heli Martin.

enter

utbs ws Olgalt õppisin ma palju eluks vajalikku. Tema ütles ikka, et tusatuju tuleb jätta koju, lugejad ei taha näha raamatukogutöötaja mossis nägu. Töötajana oli ta asjalik, täpne ja kohusetruu. 

click here

source url 1960. aastal läks Olga vanaduspensionile, olles raamatukogus töötnud 14 aastat.

go Olga Gutmann suri 23. juunil 1987. aasta1 . Ta on maetud Põltsamaa surnuaia Arengu rahulasse.

go here Suur ruumipuudus Veski tn majas kohustas meid probleemiga pidevalt tegelema. 1959. aasta detsembris olukord veidi paranes. Raamatukogu kolis Lenini tn  3 (Lossi 5) tuletõrjeühingu saali. Laenutusletiga jagasime toa pooleks, üks pool jäi raamatufondile ja laenutajale, teine osa ajakirjanduse  lugemiseks kohapeal. Kapi taga oli nurgake töötajate jaoks, seal töötas ka juhataja. Töötajaid oli ikka kaks. Taotlesime lugemissaali juhataja ametikohta, kuid  selleks pidi olema eraldi  ruum. Raskemaks läks aga  koristaja töö. Raamatukogu  asus ju 2. korrusel, koristaja  ülesanne oli ka kütmine.  

Suursündmuseks raamatukogu ajaloos kujunes  1962. aasta, mil koliti endise kultuurimaja ruumidesse. Loodi juurde lugemissaali juhataja ametikoht.  Lugemissaali juhatajaks  sai Urvi Puusepp ja raamatukoguhoidjaks Selma Urbanik.

Siinkohal on õige aeg  Selmat meenutada.

exmoney Tööle asudes oli Selma 48-aastane. Oma varasemast elust ta eriti rääkida ei armastanud. Ta oli sündinud 15. augustil 1914 ja suri 18. oktoobril 1981 raske haiguse tagajärjel. Maetud on ta Põltsamaa kalmistule.  

Ka Selma ellu tõi sõjaaeg raskeid aegu. Tema esimene abikaasa Roomet oli Jõgeva panga direktor, kõigi poolt lugupeetud inimene. Uuele võimule ta aga  ei meeldinud, ta arreteeriti ja jäigi kadunuks. Küüditamisaastatel elas Selma koos poeg Jaaguga pidevas hirmus, vahetas elukohti, töötas õpetajana Kaareperes ja mujal. Ja siis kohtus ta August Urbanikuga, kellel  oli uue võimuga parem läbisaamine. Nad abiellusid,  asusid elama Põltsamaale Ranna tänavale, kuhu Urbaniku-taadil oli maja  ehitatud. Neil oli kaks last,  poeg Tiit ja tütar Tiiu-Riina.  Tütar päris emalt armastuse raamatute vastu ja töötas  raamatukogus komplekteerimisosakonnas aastatel  1971-1985. Nüüd on ka  tema eluküünal kustunud.  

2048 Selmat meenutan kui  tublit ja tarka inimest, sest  kestab ju inimese töö kauem  kui selle tegija.

1959. aastal täienes rajooni raamatukogutöötajate  pere 3 kultuurikooli lõpetanuga. Need olid Urvi, Elgi- Elvi ja Asta. Urvi Puusepp  (Aavik) läks tööle Kalana raamatukogusse, aasta  pärast tuli Põltsamaale.

Elgi-Elvi Suviste (Nigul) töötas Aidu raamatukogus 18 aastat ja Põltsamaal 30 aastat. Asta Upits töötas Põltsamaal veidi üle aasta. 

http://kiemtienmarketing.com/helpful/free-bitcoin-kazhduyu-minutu.html Urvist, nii me teda kõik nimetasime, teeme juttu pikemalt. Tema ise nimetas ennast Puusepaks. Urvi oli Saaremaa tüdruk, seal 2. juulil 1939. aastal sündinud, kasvanud ja põhihariduse omandanud. Õpinguid jätkas Tallinna Kultuurharidustöö Koolis. 1958. aastal tuli ta koos Asta ja Elgi-Elviga Põltsamaale praktikale. Miski Põltsamaal võlus teda ja ta tuli pärast erihariduse omandamisest siia tööle.  Ta ise arvas küll, et proovib mõne aasta mandrielu ja läheb siis kodusaarele tagasi. Kõik läks aga teisiti.  Tuli abielu Mati Puusepaga, sündisid lapsed Mait ja Mai.   Kokku töötas Urvi raamatukogus 41 aastat. Selle  aja sisse mahub üsna palju  tööd, rõõme, muresid.

http://gr8journey.com/yearn/oplata-mobilnogo-webmoney.html Oma tööd tegi ta oskuslikult, temas vääris esiletõstmist kohusetunne, täpsus ja  nõudlikkus iseenda suhtes.  Huumorimeel oli tal tugev ja see aitas nii mõnestki eluraskusest üle saada. Samas  oli ta kange Saare naine, kes  endale liiga teha ei lubanud.  Urvi lahkus meie hulgast 2. juulil 2001. aastal oma 62. sünnipäeval.

go Sellised said meenutused nendest kaastöötajatest,  keda enam meie hulgas ei ole.