• go Raamatukogu kolmapäeval, 19. detsembril AVATUD 14.00-18.00

     
  • Raamatukogu 23.-26., 30.-31. detsember ja 1. jaanuar SULETUD

Riina Mägi  Vooremaa(2008), 9. detsember, nr. 145, lk. 4.


Jõgeva linnaraamatukogus saab möödunud neljapäevast saati vaadata omapäraseid taieseid, mille loomisel on nende autor Antu Ott on kasutanud eri liiki kalade nahku, uimi ja sabasid.

Nii et teatud mõttes võiks kõnealuseid taieseid nimetada öko- või säästukunstiks: kasutatud on ju materjali, mis muidu lihtsalt minema oleks visatud. Tõsimeelne kalamees ütleks pilte vaadates kindlasti ära ka, mis liiki kala seljast üks või teine nahk pärineb, asjatundmatul jääb üle ainult imetleda, kui kenasti eri tooni ja eri soomusmustritega nahad piltidel omavahel mängima hakkavad. Autori enda lemmik on külmsuitsust läbi käinud vikerforelli kullaka läikega nahk, aga seda polevat tal nüüd enam kusagilt võtta: tuttav ettevõtja, kes sellist kala Soomest sisse tõi, lõpetas selle äri paraku ära. Allakirjutanule seevastu imponeerisid kõige enam ahvena triibuline ja haugi täpiline nahk.

Ideed hakkavadki autoril hargnema tavaliselt siis, kui ta materjali ette võtab ja vaatab, mida sellest üldse teha võiks. Ahvenanahkadest pole Antu Ott osanud küll suurt muud teha kui uusi ahvenaid, aga need on siis ka väga ilmekad ja lustlikud tegelased. Uimedest annab jälle edukalt linnutiibu teha. Kõige rohkem on siiski maastikupilte. Üks portree on ka: tuntud kalamehe ja kalakoka Vladislav Korzhetsi oma. Põhiprobleem on kontrastide tekitamine, sest kui lõhelised, ahven ja haug välja arvata, siis on ju enamiku kalaliikide nahad üpris sarnaselt hallid.

“Talve kujutamiseks sobib muidugi ka hall,” ütles Antu Ott. “Kohanahkadest tegin näiteks Viljandi Kunstiklubi jõulunäituse jaoks mitu talveööpilti.”

Koorti “pärandus”

Kalanahast pilte on Võrtsjärve ääres elav 54-aastane Antu Ott teinud neli aastat. Tanklas tööl olles veedab ta sülle kukkunud vabu minuteid luuletades, kalanahataieste meisterdamine on kodune harrastus. Kalanahku saab ta kala kokkuostjatelt, fileerimistsehhidest ja mujalt.

“Enne mind on üks mees — Lagedil elanud Enn Koort — ka kalanahast pilte teinud,” ütles Antu Ott. “Kuigi me tuttavad polnud ja kuigi ta on nüüdseks manalamees, on mul temast korduvalt kasu olnud. Ta jõudis nimelt enne surma televisioonis esineda. Ja kui mind kusagil oma kalanahapiltidega nähakse, ütleb nii mõnigi: “Oi teid näidati televiisoris!”. Ja suhtumine on ikka soodsam kui muidu oleks.”

Enn Koorti juures Antu Ott õppimas ei käinud, vaid töötas oma tehnoloogia katse-eksituse meetodil välja. Nelja-aastane kogemus ei välista siiski altmineku võimalust. Mõni nahk võib pärast pildile kleepimist kokku tõmbuda, kui nahk aga soolast, milles seda säilitatakse, korralikult puhtaks pesemata jätta, võib sool hiljem läbi laki välja pressima hakata.

Uus suund

Jõgevamaal on Antu Oti pilte varemgi näha saanud: umbes aasta tagasi oli tal näitus Laiuse pastoraadis. Ka Paunvere väljanäitustel on ta oma loomingut mitmel korral eksponeerinud.

Lisaks kalanahakunstile on ta kätt proovinud õlimaalis. Uus suund Antu Oti loomingus on õlimaali ja puuskulptuuri kombineerimine. Ta on metsast kokku korjanud huvitavaid puupahku ja juurikaid ning meisterdanud neist linde või loomi, kes siis õlivärvidega maalitud metsapildist justkui välja lendaksid või astuksid.

Nagu päriskunstnikel, tuleb ka harrastajatel ette loomingulisi kriise.

“Üksvahe ei teinud ma kaks kuud ühtegi pilti,” ütles Antu Ott. “Luuletamisega on sama lugu. Võid mitu nädalat pastakale otsa vahtida, aga mitte ühtegi luuletust valmis saada. Samas võid jälle ühe ööga seitse tükki paberile visata.”

Viljandimaa luuleklubi äsja ilmunud IX luulevihikus “Valguseoks” ongi sees ka Antu Oti luuletused. Üles riputab ta neid ka üleriigilise kirjandusklubi Poogen kodulehele. Seal saavad kodulehe teised kasutajad neid hinnata ja arvustada.

“Ühel päeval tõstetakse sind taevastesse kõrgustesse ja tunnistatakse näiteks sonetikategooria parimaks, järgmiseks hommikuks võid olla aga juba maatasa tehtud,” ütles Antu Ott.

Pakkusin, et pettumuste vältimiseks võiks ju luuletused Poognasse üles riputamata jätta. Ott vastas sellele mõtterikka vaikusega. Nojah, nii pole ju ka kiitust võimalik ära teenida…

Kalanahapiltidega on ilmselt natuke selgem sott kui luuletustega: need inimestele enamasti meeldivad. Kui mitte muu, siis nende originaalsuse poolest. Linnaraamatukogusse jäävad kalanahataiesed 17. jaanuarini.