Taavi Kelder Vali Uudised (2014), 19. märts, nr. 22, lk. 5.

Neljapäeva, 13. märtsi kevadisel õhtul käis Jõgeva maakonna keskraamatukogus kõnelemas džässilaulja Hedvig Hanson, kes rääkis oma hiljuti ilmavalgust näinud esikteosest - raamatust, mis jutustab lauljanna vanaemast, keda ta kunagi näinud pole. Kohtumine lõppes ühe laulu esitamisega Hedvig Hansoni enda poolt.

Raamat "Jutustamata lugu: Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928-1973)" ei ole pelgalt ühe inimese elulugu. Seda võiks võtta ka kui üht peatükki Eesti kultuuri- ja teatriajaloost. Raamat räägib keerulisest perioodist Eesti näitlejate elus, möödunud sajandi neljakümnendatest, viiekümnendatest ja kuuekümnendatest aastatest, mille sisse näitleja Ellen Kaarma tööelu (või elutöö) enamalt jaolt jäi.

"Tere tulemast nii kaunil kevadpäeval! Sõitsin kohale siia Viljandimaalt, kus ma elan ühes külakeses, et rääkida teile sellest raamatust ja võib-olla muud juttu ka. Kuidas mul see mõte tuli kirjutada raamat oma vanaemast, oma isa emast? Tegelikult see lugu algas päris ammu. Ammu on muidugi suhteline mõiste. Olin siis 22-aastane, elasin isa korteris ja siis ma leidsin keldrist oma vanaema fotod ja päevikud. Ma ei teadnud oma vanaemast praktiliselt mitte midagi, olin näinud temast vist ainult ühte pilti," alustas Hedvig Hanson kohtumist.

"Hakkasin siis lugema tema päevikuid, need olid tema noorusajast. Jutt oli sõjaajast - umbes neljakümnendatest aastatest. Ta oli sellal teismeline ja ma leidsin päevikuid lugedes, et temas on nii palju minule sarnast. Tema tunded, mõtted ja unistused olid kuidagi nii sarnased minu mõtetega. Need kõnetasid mind. Ja need fotod - neid ma vaatasin ja vaatasin ja nad tekitasid teatud energia selles toas, kus ma tollal elasin. Koguni sellise energia, et kui ma need fotod ära raamisin ja seina peale panin, siis ühel hetkel ma hakkasin nägema oma vanaema unenägudes. Ütleksin, et see on see müstiline osa teest oma vanaema juurde, keda ma pole kunagi kohanud, sest ta suri 1973. aastal, kaks aastat enne minu sündi," kõneles Hedvig Hanson.

Lauljanna sõnul muutusid aga unenäod painajalikeks, mistõttu ta pidi ühel hetkel pöörduma koguni tuttava sensitiivi poole abi saamiseks. Viimane soovitas magamistoas fotosid mitte hoida, kuna need kiirgavad energiat, mis mõjub halvasti. Raamatu kirjutamiseni lauljanna sestap niipea veel ei jõudnudki, kuid mõte sellest ei kadunud ka niipea:

"Ometi see kõik käivitas minus mingisuguse protsessi. Samas saatis mind ka teatud hirm - selline tume teema paistis see kõik olevat. Hirm oli aga segatud huviga - mis siis ikkagi juhtus? Ma pean ütlema, et minu isa ei ole mulle midagi oma emast rääkinud. Ühel hetkel tahtsin ka teada saada, kuhu mu vanaema on maetud. Ma teadsin, et ta on maetud Viljandi metsakalmistule, ja ma läksin üksinda sinna jalutama ja leidsin tema haua üles."

"Aastad läksid mööda, tegelesin oma lastega vahepeal. Kuid see teema tuli minu juurde ikkagi tagasi. Ja siis ma võtsin pähe, et tahan teha ühe dokumentaalfilmi oma vanaemast, Ellenist. Hakkasin seda tegema ka, mul olid juba intervjuud tehtud kõikide nendega, kes siin raamatuski räägivad, näiteks Helend Peebu, Lembit Mägedi ja Lembit Eelmäega. Aga filmi tegemine langes seepärast ära, et kui tahta seda hästi teha, on see väga kallis. Aga peamine põhjus on see, et filmi jaoks väga olulist liikuvat pilti ei olnud siiski küllaldaselt. Sellel ajal kui Ellen Kaarma näitleja oli, Vanemuise teatrietendusi ei salvestatud. Kõik, mis mul oli, olid vaid dokumendid, päevikud ja fotod. Siis soovitas Ellen Kaarma poolvend kirjutada hoopiski raamatu. Nii alustasingi kolm aastat tagasi sügisel raamatu kirjutamist - ma mäletan, see oli 3. oktoober. See oli põnev teekond ja ma ei teadnud, kuhu ma jõuan. Ma alustasin päevikutest, mis rääkisid sõjaajast, teatrikooli ajast ja Lõuna-Eesti teatri ajast. Rääkisid ka kursusekaaslased, ühtteist sain ka Eesti teatri-ja muusikamuuseumist. Aga mis materjali muuseumis ei olnud, selle sain päevikutest, näiteks eriti selle kohta, mis puudutab Lõuna-Eesti teatri perioodi," meenutas džässilauljatar raamatu valmimise lugu.

"Osaliselt võib öelda, et see raamat on elulooraamat, aga ma tahaks mõelda, et mitte ainult. Seal on ka Eesti teatri ajalugu, eriti mis puudutab viiekümnendaid ja kuuekümnendaid aastaid - millised olid siis olud Vanemuise ja Lõuna-Eesti teatris," rääkis Hedvig Hanson. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma lõpetas Eesti Riiklikus Teatriinstituudis esimese lennu 1949. aastal, väga pöördelisel ajal. Tema kursusel oli väga palju tuntud näitlejaid, nagu Jüri Järvet, Gunnar Kilgas, Lembit Anton jt. Nagu rääkis Hanson, oli tegemist väga keerulise ja sünge perioodiga Eesti teatriloos - nõukogude perioodi algusajaga Eestis neljakümnendate lõpus ja viiekümnendate alguses. Terve kursus suunati tollase kunstide valitsuse poolt tööle Lõuna-Eesti teatrisse Võrru:

"Aastatel 1949-1950 noored kõrgharidusega näitlejad kolasid mööda külasid ja üritasid kunsti teha. Transpordivahendina kasutati veoautot. Kui see hästi käima ei läinud, siis lükati seda kogu grupiga. Vahel polnud autol pidurid korras ja tuled ei põlenud, siis pidi keegi istuma kapotil ja näitama valgust. Väljasõidud olid tegelikult iga päev - kunst ja kultuur viidi rahvahulkadesse. Tollal ei olnud isegi peanäitejuhti, lavastajatööd hakkasid tegema Gunnar Kilgas ja Jüri Järvet. Tükid, mida näideldi, olid ideoloogilised, nõukogulikud. Kuidas iganes näitleja oma rolli ka ei täitnud, kirjutas arvustaja ikkagi sellest, kuidas see kõik oli rakendatud sotsialismi vankri ette. Aga oli muidugi ka helgemaid hetki, need olid rohkem isiklikku laadi, need polnud olmega niivõrd seotud."

Hansoni sõnul räägib tema raamat palju ka kuuekümnendatest aastatest Vanemuise teatris tollastes tingimustes:

"Peale Lõuna-Eesti teatri perioodi saabus minu vanaema ja terve tema kursuse jaoks uus algus. See sai alguse Vanemuise teatris, kuhu just otsiti noori näitlejaid ja lavastajaid. Kohe anti noorele lavastajale Gunnar Kilgasele võimalus teha üks tõeline nõukogulik näidend nõukogude suurimast naiskangelasest. Ta võttis selle pakkumise vastu ja pakkus peaosa muidugi oma abikaasale Ellenile. Taoline pakkumine tekitab muidugi ju vastuolulisi tundeid - mängida nõukogude kangelast."

Hedvig Hanson arutles muuhulgas ka näitleja elukutse üle üldse. Tollast perioodi silmas pidades oli näitlejaamet eriti pingeline, kuna toimus stalinlik kultuuripoliitika, mis lisas rõhku niigi pingelisele tööle:

"Ma arvan, et näitleja elukutse on psühholoogiliselt väga raske. Sa pead väga tugev olema, et mitte uppuda oma rollidesse. Need rollid, mida Ellen mängis, olid tihtipeale traagilised, ta mängis sageli traagilise elusaatusega kangelannasid. Kuid ta sai väga ruttu oma ande, sära ja aususega publiku lemmikuks. Kui süveneda nendesse näidendite tekstidesse, siis tundub, et nad hakkavad inimese enda elu mõjutama. Ja polnud varianti ebameeldivatest rollidest ära öelda - see oleks tähendanud, et sul pole enam teatris tööd."

Hedvig Hansoni sõnul avastas ta raamatu kirjutamisel taustamaterjale kogudes, et sõjajärgseil aastail oli Eestis palju probleeme teatris seotud ka näiteks alkoholi liigse tarbimisega:

"Väljapääsuks sai loomingulistel inimestel tihtipeale alkohol ja meelemürgid. Nii minu vanaemagi puhul, kui see väike viinapitsi tõstmine algas juba Lõuna-Eesti teatris, kus lihtsalt külma pärast võeti viina, siis edasi juba võeti viina siis, kui ei oldud millegagi rahul. Tavaliselt ka muidugi kallati lihtsalt viina suure hooga näiteks peale esietendusi, olid peod, tahtsid olla veel lõbusam, kui muidu olid. Tollal joodi teatri ringkondades väga palju. Vanemuise teatri arhiivis ja dokumentides, millega ma raamatu kirjutamise käigus tutvusin, hakkab silma, et alkoholi tarvitamisega oli teatris väga palju probleeme. Kuna isiklikud suhted ka ei olnud head, siis suurendas see veelgi alkoholi tarbimist."

Lõppkokkuvõttes on vanaemast raamatu kirjutamine selle autori Hedvig Hansoni sõnul olnud omal moel üks keeruline rännak iseendasse, mille lõpus saabus justnagu selgus:

"Sain oma raamatu lõpetada täielikus selguses, milline saatus minu vanaemal oli. Kui ma olin raamatu lõpetanud, oli ka painaja kadunud. Tundsin, et sain selle ülesandega hakkama. See võttis aastaid ja lõpmata hea on mõelda, et meie keha sureb ja meie hing ei sure. See raamat kirjutas justkui ennast ise - kõik need dokumendid ja meenutused olid palju abiks," lõpetas Hedvig Hanson.