Vaike Käosaar  Vooremaa(2005), 5. november, nr. 128, lk. 5.

 

Eesti Raamatukoguhoidjate Ühing tunnustas sellel esmaspäeval tänavuse aasta Eestimaa parimaid maaraamatukoguhoidjaid. Jõgevamaalt sai tunnustuse osaliseks Siimusti raamatukogu juhataja Tiina Mihhailov, kellel on suur osa selles, et sealne raamatukogu on kujunenud piirkonnas oluliseks keskuseks.

"Kas sul siin igav ei ole?" oli Tiinalt keegi kord raamatukogus pärinud. See küsimus tekitab temas tõelist hämmastust. Kuidas võib midagi sellist kui igavus üldse kõne alla tullagi raamatute keskel, inimestega suheldes, arvutiga tegeldes jne. Pigem kipub alati ajast puudu tulema. Tiina arvates võiks päevadelgi olla enam pikkust, kui ainult kakskümmend neli tundi, siis jõuaks vahest rohkem plaane ja mõtteid teoks teha.

See on elamise viis

Mõisted "hall hiireke" või "raamatukogurott", mida justkui raamatukogutöötaja ametiga seostatakse, ajavad Tiina aga lausa naerma. Võib-olla ongi see arvamine osalt pärit mingist ajast, kui raamatud õige odavad olid ja raamatukaupluste uste taga rahvas veel pikkades järjekordades seisis. Samuti ei kujuta Tiina ette seda, et raamatukogus võiks olla pelgalt teenindaja ja ei rohkemat. “Kuidas on see võimalik,” teeb ta suured silmad. “Aga võib-olla mõnes suure linna kogus, kus on palju töötajaid, on asjad ehk tõesti teisiti,” oletab siis.

Oma kümne aasta pikkuse töötamise põhjal Siimusti raamatukogus teab Tiina igatahes kinnitada, et kui sa juba kord maaraamatukokku tööle jäänud oled ja seda ka südamega teha tahad, pead sa valmis olema, et sul tuleb teada kõigest kõike. Samuti on ta veendunud, et raamatukogutöötaja peab olema maal mõneti ka õpetaja, sotsiaaltöötaja, kultuuritöötaja ja mis kõik veel. “Tuleb arvestada sellegagi, et sellest tööst ei ole sa kunagi päris prii. Kas siis oma põllulapil, seenemetsas või bussis või kus tahes võib keegi sinult midagi küsida tahta," teab ta. Tiinale see isegi meeldib, sest see sunnib teda ennast täiendama ja võimalikult kõige uuega kursis olema. Ta tunnistab, et raamatukogutööst on saanud talle rohkem nagu elamise viis. "Ma pole kogu selle kümne aasta jooksul veel ühelgi päeval tundnud, et ei tahaks tööle tulla. See nagu polekski töö, vaid meeldiv tegevus," leiab ta ning tunnistab, et vahel tuleb ta raamatukokku isegi puhkepäeval, kui siin on vaikus ja see on siis hoopis teine olemine.

Kogu elu raamatute keskel

Tiina õppis omal ajal tollases Viljandi kultuurikoolis hoopiski raamatukaupluste kaubatundmist. Niisugust eriala olevat selles koolis õpetatud vaid mõnel aastal. Pärast seda töötas ta paar aastat raamatukaupluse müüjana Tallinnas, seejärel oli kümme aastat samas ametis Jõgeval.

Pärast keskkooli lõpetamist 1979. aastal oli Tiina üritanud aga hoopiski Tartu Ülikooli ajalugu õppima minna, eriti huvipakkuv tundus talle olevat just arheoloogia. Esimesel aastal tuli sisseastumise tarvis mõni hindepunkt puudu. Teisel aastal jäi ta kimpu ühe küsimusega, mis on siiamaani meeles. “Ma ei teadnud, mitu sõiduautot valmistati Nõukogude Liidus üheksandal viisaastakul,” meenutab ta. Siis lõi ta kõrgkooli astumisele koguni käega. "Võib-olla oligi hea, et see nii läks. Kas minust ikka oleks hea arheoloog saanud, neid ju niikuinii palju," arutleb Tiina täna.

Millalgi 1990. aastate alguses, kui laulva revolutsiooni meeleolud olid veel värsked, leidis Tiina aga, et tuleb iseendaga midagi ette võtta. Õppimisisu tuli tagasi. Nii asuski ta töö kõrvalt õppima Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas eesti keelt ja kirjandust ning lõpetas viis aastat hiljem soome-ugri filoloogina bakalaureusekraadiga. "See oli huvitav aeg. Ma ei kujuta praegu ette, et oleksin tahtnud pärast raamatukaupluse kadumist kusagil kaubahalli lettide vahel raamatuid müüa," tunnistab Tiina.

Mõned aastad pärast ülikooli lõpetamist otsustas Tiina asuda uuesti õppima ning omandas Tartu Ülikoolis eesti keele ja kirjanduse alal pedagoogi kutse. Eelkõige oli teist korda diplomi taotlemise põhjuseks see, et ta on ühtlasi ka Kiigemetsa koolis emakeeleõpetaja. Kokku on ta õpetajaametis olnud seitse aastat. Tänavuse õppeaasta otsustas Tiina siiski vahele jätta, et oleks aega rohkem ema eest hoolitseda, kelle tervis pole praegu kõige parem.

"Olen tasapisi juba ka magistrantuuri peale mõelnud, aga pole seni leidnud veel seda õiget teemat," ütleb Tiina.

Kõige ilusam amet

Raamatukogutööle sattus Tiina kümne aasta eest õieti täiesti juhuslikult, kui ajalehes kuulutati, et Vaimastvere raamatukokku vajatakse asendustöötajat. Aasta pärast jätkas ta juba Siimustis. Tööle asumise ajast on Tiinale meelde jäänud tema otsese ülemuse sõnad keskraamatukogust: "Raamatukokku tulevad tööle kahte sorti inimesed - ühed, kes vaatavad ringi ja astuvad juba paari nädala pärast uksest välja, ja teised, kes lähevad siit pensionile".

Öeldust ei osanud alguses midagi arvata. Nüüd võib Tiina kindlalt öelda, et see on töö, mida vägisi ei tee. See kas meeldib või ei meeldi. Kui meeldib, siis muutub see töö ühtlasi ka hobiks.

Praegu võib Tiina kindlalt öelda, et on teinud õige valiku. “Minu arvates on see kõige ilusam amet ja ka väga naiselik,” leiab ta.

Pealegi annab siin mõndagi korraldada ja Tiina loodab, et see, mis tema enda jaoks põnev, pakub huvi teistelegi. Nii on sündinud mitmed tänaseks juba traditsiooniks saanud ettevõtmised, näitused, konkursid jms.

Südameasjaks on Tiina võtnud Siimustist pärit kirjaniku, kirjandusteadlase ja Helsingi Ülikooli kauaaegse õppejõu Eeva Niinivaara mälestuse jäädvustamise. Ta on algatanud Eeva Niinivaarale pühendatud elulugude kirjutamise konkursse, koos Siimusti kultuuriseltsi, lasteaed-algkooli ja Jõgeva vallavalitsusega korraldanud Niinivaaraga seotud luulepäevi, essee- ja kirjanduskonverentse, organiseerinud Jõgeva Ühisgümnaasiumi õpetaja Helge Maripuuga kahasse Eeva Niinivaara 100. sünniaastapäeva tähistamiseks Siimustis üle-eestilise kirjanduskonverentsi jne. Kindlaks traditsiooniks on saanud iga-aastased Eeva Niinivaara mälestustunnid detsembris tema sünniaastapäeva aegu. Kõige huvitavamaks ja vastutusrikkamaks loeb aga Tiina oma esinemist loenguga "Eeva Niinivaara - Siimusti talutütrest Helsingi Ülikooli õppejõuks" mullu oktoobris Lahti raamatukogus, kuhu teda kutsus sealne Tuglase selts.

Muudest ettevõtmistest on vahest üks meeldejäävamaid olnud fotokonkurss 2004. aastal "Siimusti kevad". Aga et Siimusti raamatukogu juhataja pole ainult piirdunud raamatukoguga, selle tõestuseks on ehk kõige enam tegutsemine kohalikus kultuurielus. Mõned aastad tagasi juhatas ta koguni raamatukogutöö kõrval ka Siimusti kultuuriseltsi.

Kõikide jaoks olemas

Selles, et näiteks keegi palub raamatukogus abi puude tellimisel, kellegi jaoks tuleb otsida välja vajalikku telefoninumbrit, keegi küsib bussiaegu jne, pole midagi ebaharilikku. Pealegi on ju Siimusti raamatukogus ka avalik internetipunkt ja siin on peaaegu päevad läbi üsna rahvarohke.

Kümne aastaga on raamatukogu juhataja siinseid inimesi üsna hästi tundma õppida jõudnud ja nendega ühist keelt leida püüdnud. “Inimeste maitsed ja eelistused on erinevad. Mis ühe jaoks hea, see ei pruugi teisele hoopiski sobida,” leiab Tiina. Kui inimesega on aega ja tahtmist suhelda, tead ka enam-vähem, millist raamatut talle soovitada. Tiina enda eelistus kuulub Oscar Wildele ja eestlastest Mats Traadile.

Kõige enam püüab ta aga hoolt kanda selle eest, et lapsi rohkem raamatute juurde tuua. Selle nimel on ta organiseerinud muinasjutuõhtuid, näitusi ja muudki lastele huvipakkuvat. Tema arvates on ühes raamatukogus väga oluline, et oleks võimalikult hea valik lasteraamatuid. “Lapsed viibivad liiga palju virtuaalmaailmas ja lugemist jääb vähemaks,” muretseb ta. Ta on kindel, et vanematel tuleks oma laste jaoks võtta rohkem aega. "Ega lapsed ei ole ajaga muutunud. Kui nendega ei tegelda, suhtlevad lapsed pigem massimeediaga, nad ei suuda ju selekteerida, mis seal halb ja mis hea.”

Tiina enda poeg Imre, kes on praegu 22-aastane ja keda teatakse juba seitse aastat diskorina, õpib praegu sisekaitseakadeemias haldusjuhtimist.