• Raamatukogu reedel, 27. aprillil SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Vaike Käosaar  Vooremaa(2005), 13. detsember, nr. 144, lk. 4.

 

Reine ja Jaana Koppel on nüüdseks nelja aasta jooksul rohkem kui viiekümnel korral rahva ette astunud erinevate luule- ja muusikakavadega, mis sündinud südame sunnil ja aidanud kuulajaid mõneks ajaks hallist argipäevast eemale kanda. Reedel tullakse Jõgeva linnaraamatukogus välja uue kavaga "Valguse viisid".

Mida see kava endas sisaldab?

Jaana: Oleme sellega mõelnud valgusele pimedal ajal - lumevalgusele, hingevalgusele, küünlavalgusele. See on ühtlasi meie jõulukava ja ilmselt jääb sellel aastal viimaseks. Laulud ja lood on erinevatelt autoritelt ja just niisugused, mis meile enestele palju tähendavad.

Olete koos rahva ees laulnud-lugenud juba neli aastat. Mille poolest mööduv aasta on meelde jäänud?

Reine: See aasta tõi päris mitu unustamatut laulmise-lugemise võimalust - kevadel "Lindude loits" Jõgeva aleviku vanas laboris, aprillis Luua mõisas, jaanikuul Pedja jõel "Heliseva suveöö" ürituse raames, septembris Tallinnas Trialogose festivalil. Väga hea oli laulda ja lugeda Kuremäe raamatukogus, hingede ajal Kassinurmes oli müstiline kogemus. Koos Siret Remmelgaga ja tema luuletustega Tartus Y-galeriis oli veidi teistmoodi. Tegelikult oli hea ka esimene advent Jõgeva kiriklas, kuigi sellel päeval olid hääled veidi haiged ja juhtus nii, et ühel päeval pidime olema oma kavaga kolmes kohas ja see oli veidi hullumeelne tormamine. Sellist olukorda enam ei tahaks.

Kuidas teie kavad sünnivad?

Jaana: Mõtted ise tulevad kätte. Mõnikord võivad mõned kuuldud read sind niimoodi saatma jääda, et sa ei saa muidu, kui pead need kuuldavaks tegema. Ja siis teedki.

Reine: Üldiselt on see laulmine-lugemine olnud püüe astuda teisele olemise tasandile. Sellepärast ma tahtsingi viimase kava nimeks panna "Põgene-mine" (sidekriipsu asemele võiks kirjutada ka sidesõna "ja". V.K.). Lõpuks sai see pealkirjaks "Igaviku sillal". See igapäevane rutiin ja enesetõestamine on ju üpris väsitav. Eks süda tunneb selle ära, kui jälle on õige aeg kitarr kätte võtta. Tõsi küll, viimasel ajal kulub mul järjest rohkem aega ja energiat doktorantuuri õpingutele.

Kuidas luuletused ja laulud valite?

Jaana: Tunnen, et oleme Reinega aja jooksul nagu ühte kasvanud. Usaldame valikute tegemisel teise tunnetust ja anname selles mõttes üksteisele vabad käed. See haakumine annab esinemistel võimaluse lasta ajal vabalt voolata. Ja on kena, kui meis endis peegelduvad luule- ja lauluread kuulajaidki puudutavad. Kavad sünnivad hetkedes. Igal õhtul on nagu uus. Olenevalt sellest, millisel lainel parasjagu ise oleme. Kasvame samamoodi nagu kasvavad meie kuulajad. Julgedes lasta häälel kuuldavale tuua mõtteid ja tundeid, mis on kellegi poolt südamega loodud, oleme ka ise selle võrra rikkamad.

Reine: Kas need ongi laulud, seda ei oska öeldagi. Pärast Kassinurme kava ütles keegi, et Jaana räägib-loeb luuletusi ja Reine laulab luuletusi. Hästi mõnus on see, et enam ei karda. Hirm paneb väljendusvõimalused kinni.

Kelle loomingut kõige parema meelega loete ja laulate?

Jaana: Kindlasti Doris Kareva, kelle luuletuste põhjal mitu kava sündinud. Jaan Kaplinski samuti. Tema sõnadele on Reine ka mitmeid viise sättinud. Muidugi on meie mõlema vaieldamatu lemmik Jaan Tätte.

Mis on hea kava eelduseks?

Reine: Kui on hea ruum ja meiega ning laulude-luuletustega viibivad kuulajad samal "lainepikkusel", siis tuleb tavaliselt üks hästi hea olemine. Piirid iseenda ja maailma vahel võivad ära hajuda. Üldiselt on kõik "esinemised" andnud mingi uue kogemuse. Uus kogemus oli ka see, kui pidin ükskord üksi esinema, ilma Jaanata. See oli väga poolik tunne. Seda ütles ka üks kuulaja, kes meid alati Jaanaga koos kuulnud on.