Helve Tamm  Vali Uudised(2011) 9. detsember, nr. 96, lk. 5.

Põltsamaa inimestega käis oma sügavalt hinge puudutavat loomingut ja maagilist maailmapilti jagamas muusik, kirjanik, kunstnik ja India kirjanduse tõlkija Mathura, kodanikunimega Margus Lattik.

Kui alustada nüüd päris algusest ehk tema kirjanikunimest Mathura, siis tähendab see üht iidset India linna ning tema külge jäi see algselt hüüdnimena.

"Olin päris palju käinud Indias ning oma tuttavate ringis hüüti mind seetõttu Mathuraks. Kunagi üks tuttav muusik ütles mulle, et kasuta ka mingit teist nime, et on põnevam. Ja siis ma kasutasingi seda nime, kui laule tegin. Hiljem võtsin selle nime pidevaks kasutamiseks," jutustas mees. Praeguseks adubki ta tugevamat seost just Mathura nimega, mitte n-ö ristinimega, sest tema hing tunneb nime taga oleva linnaga mingit seletamatut ja ainult talle teada olevat ühendust.

Võib julgelt järeldada, et põltsamaalaste ees istunud, oma luuletusi ja novelle lugenud ning oma loodud laule laulnud mees on väga vana hingega inimene. Seda ajatut vanust võis tajuda kõiges, mida ta rääkis või kuidas ta mõtles. Ja mis peamine - kõik tema poolt öeldu polnud lihtsalt filosofeerimine, vaid just nii, enda mõtete ja sõnade põhjal ta elab ja hingabki. Tema jaoks oli lapsemäng astuda viivuks kõrges vanuses inimese kehasse, anda edasi kõike seda elutarkust, mida iga oli endasse imenud ja lennelda siis liblika kergusega lapse avastusi täis maailma ning uudistada ilma ja elu väikese inimese silmade kaudu. See on kadestamistväärt võime, mida üllatusega jälgisid Põltsamaal raamatukogu saali kogunenud kuulajad.

"Kuulan täna õhtul siin ja mõtlen, et kui kummaline on maailm. Kui kummaline on seesama Eesti ja ma ei teadnudki, et siinsamas elab selline kummaline mees. Ja kummaline on see, et ma kuulan ja mõtlen, et see mees räägib nii, nagu ta teaks, kuidas mina mõtlesin ja tundsin lapsepõlves, mina, vana inimene. Ja ta räägib nii, nagu teaks ta, kuidas mõtles minu vanaisa, kuidas tundis tema ... Kuidas küll teie, noor mees, seda tunnete? Selle järgi, kuidas te tunnete ja kirjutate, oleksite elanud nagu Tammsaare ajal. Sel ajal, mil tunti maad, põldu, maastikku, lapse elu ja vanainimese elu. Ja vaadati elu selliste silmadega, nagu teie seda vaatate. Kust te, selline, ilmunud olete," ei suutnud ära imestada üks tore vanaproua.

Võimalik, et vabalt erinevatel vanusetasanditel liikumine tuleneb tõsiasjast, et Mathura jaoks kuulub surm lahutamatult elu juurde. See pole millegi halastamatu lõpp, vaid tähistab üht verstaposti pikas liikumiste reas. See on ka hetk, mil saabub aeg vaadata läbitud teele tagasi, kaaluda tehtud või tegemata tegusid ning võimaluse korral anda edasi kõike õpitut. Just surma kaudu võib mõista ning hinnata elu väärtust, leida oma olemasolemisele mõte. Näib, et Mathura on mitu korda oma elule tagasi vaadanud. Olgu see siis varases nooruses kumale haigusele kätt kaotades või paar aastat tagasi väikese tütre sünni juures viibides. Iga jõuline hetk tema elus oli üks verstapost, mille juures korraks peatuda, kiigata tagasi, tunnistada läbitud teekonna ainulaadsust ja kordumatust, pöörata nägu taas tuleviku poole ning astuda julgelt edasi.

"Indialased erinevad eestlastest selle poolest, et nad võtavad asju palju kergemalt. Näiteks, kui juhtubki midagi tõsisemat, kaotatakse käsi või midagi, öeldakse selle peale, et "see oli küll kole, mis sinuga juhtus, kuid ... mis siis, see on nüüd möödas ja elu läheb edasi". Eestlased kui põhjamaalased pole nii pinnapealsed, nad on tõsisemad ja elavad kõike rohkem läbi. Aga ehk just seetõttu oleme ka palju sügavamad," mõtiskles ta.

Ja kuigi Mathura on palju ja pikka aega Indias reisinud ning sealset elufilosoofiat lä- hemalt tundma õppinud, pole ta ise eestlaslikku tõsidust kaotanud. Nii ongi ta elav näide, kuidas kaks vastandit suudavad ühtesulanuna luua midagi eriti ilusat - vaimusügavus koos eluterve edasikulgemisega.

Mathura intrigeerib, tekitab oma isiksusega küsimusi ja äratab inimesena uudishimu. Milline ta tegelikult on? Millist elu ta elab? Mis temaga elus juhtunud on? Jne, jne. Küsida oleks olnud ja tahtnud palju ja ehk lugejate jaoks oleks seda pidanud ka tegema, kuid ometi hoidis miski tagasi. Mingi sisemine teadmine, et Mathura on inimene, kes näitab ja räägib ise, mida teistele näidata ja rääkida vaja on. Sukeldudes oma urgitsevate küsimustega tema isiksuse sügavustesse, võib aga pöördumatult ära lõhkuda hapra müstilise loori tema isiku ümber. Kui see tehtud, pole kaotajaks mitte Mathura, vaid küsija ise. Las siis jääda ta selliseks, nagu on - inimesena suureks ja ilusaks, salapäraseks ja tabamatuks. Kes temast tõesti osa tahab saada, peaks lugema ta luuletusi ja kuulama ta laule.