• Raamatukogu reedel, 27. aprillil SULETUD (Sisetööpäev)

     
  • Raamatukogu 30. aprillil AVATUD 10.00-17.00
    1. mail
     SULETUD

     
  • Harrastuskunstnikud Põltsamaal

    Loe edasi...

Siiri Õunap Raamatukogu(2006), nr. 4, lk. 36.

 

Ida Sutt-Reima oli naine, kes pühendas oma elu Põltsamaa raamatukogule, selle rajamisele ja arendamisele. Tänu temale tõusis raamatukogu nii mõnigi kord tuhast, kuid ta oli ka tunnistajaks, kuidas raamaukogust tuhk sai. ..

Paraku ei teadnud me temast peaaegu midagi. Eesti Riigiarhiivis säilinud materjalide ning teda veel mäletavate sugulaste ning sõprade meenutuste põhjal kokkupandud kirjatükk püüab täita senist tühimikku.

Ida Sutt sündis 31. augustil 1890. aastal ning õppis kontoriametnikuks. Elu läks aga teisiti. Olles 1919. aastast Põltsamaa lugemise ringi juures tegev kirjatoimetaja abina ja kassahoidjana (lugemise ring asutati 1914. a), sai temast 1921. aastal juba raamatukoguhoidja. Raamatukogu oli avatud kaks korda nädalas, lugemistuba aga igal õhtul. Et saada raamatute ostmiseks raha, korraldas lugemise ring loteriisid ja piduõhtuid, ringi juures tegutses näitetrupp.

1924. a tegutses Põltsamaal üle 30 seltsi, neist teguvõimsam oli Põltsamaa lugemise ring. 1925. a muudeti Põltsamaa lugemise ringi raamatukogu avalikuks raamatukoguks, 1926. aastast kandis see Põltsamaa Haridusseltsi raamatukogu nime.

Avalike rahvaraamatukogude seaduse kohaselt pidid kutseta raamatukoguhoidjad, kes moodustasid valdade ja väikelinnade raamatukoguhoidjatest 80%, läbima vastava koolituse. Ida Sutt võttis osa neljast raamatukogundusalasest kursusest, mille järel sai ta II järgu raamatukoguhoidja kutse.

Raamatukogu areng oli olnud igati edukas, kuid septembrist 1928 kuni septembrini 1930 jäi raamatukogu suletuks. Põhjuseks võimetus tasuda üüri Põltsamaa Põllumeeste Seltsile, kellelt seni ruume oli üüritud. Olukorrale otsiti lahendust. 1929. aastal oli Viljandimaal üks suurimaid to-etusesaajaid just Põltsamaa Haridusseltsi raamatukogu ning 1930. a kevadel andis Põltsamaa linnavalitsus raamatukogule kasutamiseks tasuta ruumid linnavalitsuse hoones Veski t 2, samuti tasuta kütte ja valgustuse. Novembriks 1930 oli Ida Sutt suutnud raamatukogu korrastada ning see oli taas lugejatele avatud.

Järgnesid stabiilse arengu aastad. 1937. aastaks oli Põltsamaa haridusseltsi raamatukogust Ida Suti töö tulemusena saanud üks suurimaid Viljandi maakonnas. Põltsamaa raamatukogu eristus teistest maakonna raamatukogust märkimisväärse saksakeelse kirjanduse osakaalu poolest - 2296 köitest moodustas saksakeelne kirjandus 17% (teistes raamatukogudes olid vaid mõned saksakeelsed raamatu või puudusid üldse).

31. mail 1936 Ida Sutt abiellus ja hakkas kandma nime Ida Sutt-Reima. Koos abikaasaga, kes töötas ETK Põltsamaa Tehastes, osteti Põltsamaa lähedale Piiri talu, kus tegeldi tõuloomaaretusega.

Nende kodu kujunes aga tolle aja märkimisväärselt edumeelsete inimeste kokkusaamiskohaks, kus käidi koos üle Eesti - nii näiteks olid Reimade juures sagedasteks külalisteks Eesti Punase Karja Seltsi tegelased.

1937. aastal sai teoks see, mida püüti teostada juba 1931. aastal nimelt annab 1937. a "Raamatukogu" nr 1 teada, et Põltsamaa linn lõpetas lepingu Põltsamaa Haridusseltsiga, kelle raamatukogu täitis 1926. aastast linna avaliku raamatukogu ülesandeid ning avas 1. aprillil 1937. a oma raamatukogu.

Uue raamatukogu aluseks said need Põltsamaa Haridusseltsi raamatukogu raamatud, mis olid ostetud riigi ja omavalitsuse summadega - neid oli 1000. Raamatukogu hakkas nüüdsest kandma nime Põltsamaa linna avalik raamatukogu ja lugemislaud ning selle juhatajaks nimetati pr Ida Sutt-Reima.

1940. aasta lõi aga pea peale kogu senise elu ja arengu. Oktoobris kõrvaIdati Ida Sutt-Reima raamatukogutöölt, kuna tema isik ei olnud vastuvõetav uue võimu kehastajale Põltsamaa Töölisühingule. Süüks pandi talle seda, et "nad on mehega kodanlased ning mitmekoha- ja talupidajad". Leiti, et "teda ei saa enam raamatukogu juurde lasta".

Ajavahemikus august kuni detsember 1940 likvideeriti Põltsamaal seni aastakümneid tegutsenud üldhariduslikud seltsid, seltside varad paigutati aga linnavalitsuse ruumides asuvasse lugemislauda ja kui sinna enam ei mahtunud, siis ka raamatukokku. Detsembris jõudis aga raamatukokku märkusega "salajane" kõrvaldamisele kuuluvate raamatute nimekiri.

1941. aasta oli siiski Viljandimaa raamatukogudele armuline. Otseselt sõjatules ei hävinud neist ükski, kuigi Põltsamaal hävis siis osa linna, sealhulgas loss ja kirik.

Jaanuaris 1943 läbiviidud Viljandimaa 65 avaliku raamatukogu revisjoni tulemused olid aga palju kurvemad: raamatukogud olid rüüstatud nii läbiviidud" puhastustöö" kui ka sõjaväe läbimineku tõttu - raamatud olid katki rebitud, nendega oli ahju köetud, puudusid raamatukoguhoidjad.

Sõda, võimu vaheldumine ja pärast Ida Sutt-Reima ametist kõrvaldamist kutseta töötajate palkamine olid viinud äärmiselt raskesse olukorda ka Põltsamaa raamatukogu: pärast 1941. aasta lahinguid oli see täiesti korrastamata ning lugejatele suletud. Raamatukogu kandis suuri kahjusid, kuna palju väärtuslikke raamatuid oli kaduma läinud.

Võib oletada, et olukorra päästmiseks pöörduti üle aasta raamatukogust eemal olnud Ida Sutt-Reima poole, sest 1. veebruaril 1943. a kinnitati ta taas Põltsamaa raamatukogu ja lugemislaua juhatajaks.

Ees ootas üheksa rasket töökuud, sest hinnaalandust ei tehtud isegi neis tingimustes, kus puudus oli kõigest. Nii soovitati raamatukogudel liikmekaartide asemel kasutada harilikke kviitungilehti, laenutuskaardid aga valmistada ise kartongist, valgustuspetrooleumi soetamiseks jagati talonge. Raamatukogu ei lubatud avada enne, kui see ei oli täielikult korda tehtud. Selleks pidid raamatukoguhoidjad raamatud kokku koguma, inventuuri läbi viima, uued põhinimestikud ja kataloogid tegema, raamatute köitmist korraldama. Nimelt oli juhtinud Viljandi maakonna maakoolivalitsuse juhataja 1. aprillil 1943 oma kirjaga tähelepanu asjaolule, et ilma köitmata (!) ei tohi raamatukogudele kuuluvaid raamatuid laenutada: "See on täiesti keelatud!"

Siiski oli Ida Sutt-Reima novembri lõpuks 1943 jõudnud raamatukogu korrastamisega nii kaugele, et see avati lugejatele. Raamatukogu leidis väga rohket kasutamist. Igal lahtioleku päeval - raamatukogu oli avatud kahel päeval nädalas - laenutas Ida Sutt-Reima üle 200 (!) raamatu.

Olukord muutus pingelisemaks 1944. a suvel. Põltsamaale evakueeriti mitmeid Tartu panku ja linnaameteid, aga ka Elva linnavalitsus, hulgaliselt tuli sõjapõgenikke Võru- ja Petserimaalt. Kui tõmmata paralleele 1940. aastaga, mil raamatukogu ja lugemislaua ruume kasutati laoruumina, ei saa ka ilmselt nüüd enam rääkida raamatukogu normaalsest tööst.

21. septembriks olid lahingud jõudnud Põltsamaale. Sõjategevuse käigus süttis ja hävis peaaegu pool linna, kaasa arvatud Veski tänava hooned, kus asusid ka linnavalitsus ning seal paiknenud raamatukogu.

Kuigi Põltsamaa raamatukogu alustas taas tööd 1945. a kevadel, oli see tööpõld Ida Sutt-Reimale suletud.

Oma vaba aja pühendas ta neil rasketel aastatel kiriku naiskooris laulmisele. Ida Sutt-Reimad mäletatakse kui äärmiselt lahket ja armast, läbinisti kultuuriinimest. Veel praegugi meenutavad sel raskel ajal hätta sattunud, kuidas ta neid aitas ja nende eest hoolitses.

Ida Sutt-Reima suri 1956. a, tema abikaasa 1963. a, mõlemad on maetud Põltsamaa kalmistule perekonna hauaplatsile.

Oleme tänulikud, et meie eelkäijaks oli selline vapper ja tubli naine, kelle käe all arenes läbi raskuste korralik raamatukogu ning kel leidus nii palju vastupidavust see ikka ja jälle jalule upitada. Ja kuigi saatus ei andnud talle võimalust olla ema, täitis ta siiski ema rolli - Põltsamaa raamatukogu ema rolli.